Keskmise põlvkonna klassikute
Rein
Kelpmani
ja
Jüri Ojaveri
näituse
ühisosaks on maalikunst. See on samas formaalne kattuvus, sest nii
üks kui teine defineerivad maalikunsti omamoodi.
Kelpman
jätkab juba 1990. aastatest tuntuks saanud sürrealistlikus,
poolabstraktses laadis segatehnikas ja mõnikord
kolmemõõtmeliste maalidega, mille põhiline omadus on, et
nad sobituvad nagu valatult nüüdisaegsetesse heledatesse
interjööridesse ruumi jõuliste dekoratiivsete aktsentidena.
Vaimukad sõnamängud teoste pealkirjadena (näiteks
“
Külgtoonide ballett
” või
“
Hapukoore sinine lehekülg
”) kutsuvad
lüürilises vaatajas küll esile assotsiatsioonide tulva, kuid ei
peta kriitilisemat meelt siiski ära – Kelpmani huvitavad ikkagi
maalikunsti esteetilised väärtused (fotol maal seeriast
“
Lastemängud IV. Keeglimaja
”), ehkki nende
väärtuste loomiseks kasutab ta oskuslikult klassikalises
mõttes antiesteetilisi vahendeid (metallijäägid, puutükid
jne).
Ojaver, kes tunneb ennast eri kunstiliikides nagu kala vees,
maalib seekord aknaklaasidele koomikaga pehmendatud kergelt nilbeid ja
vägivaldseid stseene pereelust, mida valgustatud akna tagant jälgivad
kellegi uudishimulikud silmad (fotol maal “
Oleme kahekesi,
kõhna K ei vaja me
”, 2006). Galeriikülastajaga
mängib ta niimoodi kummalist psühholoogilist mängu, kujundlikult
natuke naivistlikul moel, aga ikkagi tõsiselt võetavalt. Ojaveri
jaoks on inimene sotsiaalne loom, uudishimulik ja oma ihade ori, kes on nii
ekshibitsionist kui vuajerist, nii kollektiivne olend kui üksildane
maniakk. Eksistentsiaalsetele painetele on Ojaver leidnud taas kummastava
visuaalse vaste.
Rein Kelpmani ja Jüri Ojaveri
näitus on Tallinna Kunstihoone galeriis lahti 10. veebruarini
.
*
Arvan, et see on seni kaunis madalat profiili hoidnud
maalikunstnik
Kaarel Vulla
kõige huvitavam näitus,
mida olen näinud. Maskeerides ennast natüürmordi süütu
näo taha, on vana ja kergelt kopitava lõhnaga maaližanr
traditsioonilises väljenduslaadis töötavale ja porist koloriiti
eelistavale Vullale tegelikult ettekääne ühiskondlikest asjadest
kõnelda – irooniliselt ja poliitiliselt ebakorrektselt.
Mõrk huumor, groteskne ainekäsitlus ja visuaalsed naljad saavutavad
mõnes töös märkimisväärse
mitmetähendusliku kujundikandvuse (haakristi käppade vahel hoidev ahv
maalil “
Bukett
”). Sarvedega mehike nagu
miniatuurne kurat istub aga mingi kannu otsas pildil, mille nimi on
“
Teekannus olevat viina Allah ei näe
”
(fotol). Kolm kompositsiooni “Eesti Vabaduse monumendi hilinenud
kavand” (kõik nimetatud tööd aastaist 2007/2008)
jäävad aga ideelt laialivalguvaiks.
Kaarel Vulla
näitus “Asjad laual” kestab Hobusepea galeriis 28. jaanuarini.
