Galeriiring: Tallinn

Nukke, Jõgeva ja Sammet, Kiudsoo-Värv

• Nukke on Nukke ... Kunstihoone Kunstnike Liidu aastanäituse üks töömahukamaid ja visuaalselt efektsemaid objekte on Mall Nukke suur kaksikkollaaž vaatega Vabaduse väljakule. Selles on heale kollaažile omast materjalist tulenevat mitmekihilisust ja -tähenduslikkust (odav makulatuur versus üllas motiiv) ja moodsate e-meediate kontekstis haruldast käsitöölikku sarmi. Uus, ringikujundile allutatud sari “Ringlused” galeriis 008 moodustab aga tehniliselt ja sõnumiliselt sümbioosi 1990. aastate keskpaigas popstaare tollase MTV esteetikaga siduvast kollaažisarjast “Iidolid” ning mõne aasta eest viljeldud “vanamoodsate”, kuldamist ja krakeleeringut kasutanud ikoonidega. Kuid varasem irooniline vaatepunkt maailma asjadest kõneldes on nüüd maad andnud puhtalt dekoratiivsete väärtuste kultiveerimisele. Ükskõik milliseid tundeid Nukkes ei tekita või hoiakuid ei kujunda sellised teemad nagu eluring, sõpruskonnad, infomüra, vormub see siiski lõppkokkuvõttes kauniks kapriisseks pildiks (vt fotot), mis pakub meile peamiselt silmarõõmu ning iluelamust. Võib-olla see ongi kunstniku eesmärk, ja kui Nukke usub, et ilu päästab maailma sotsiaalsete hädade eest, on tema missioon korda läinud. Tänapäeva kunstis on positiivsete emotsioonide pakkumine ju midagi haruldast.
  
  Mall Nukke näitus “Ringlused. Kollaažid” kestab galeriis 008 kuni 15. aprillini.
  

• Mulle meeldivad Sandra Jõgeva projektid, järjest enam. Mitte et nendega peaks alati nõustuma, seda mitte. Tema enesekeskselt provokatiivsed meetodid teravatest asjadest rääkides muutuvad aina rafineeritumaks ja enesekindlamaks ning tal on ehtsat sotsiaalset närvi. Seekord on ta koos Kaarel Sammetiga teinud ajakajalise, poliitilise alatooniga skulptuuriprojekti Eesti klassiühiskonnast leidmaks tüüpilisi vasteid ühe või teise klassi sümbolkujuks. Kuid peale selle annab uus projekt ka hinnangu meie kaasajale, ja see on lohutu. Galerii keldrisse lavastatud ängistav kienholzlik ruumiinstallatsioon (vt fotot) mängib teadlikult museaalsete parameetritega (põhimõtteil: saali sisenemine keelatud, vahakujulikke realistlikke eksponaate mitte puutuda), mõjudes samal ajal võõrandumise metafooriga kunsti ja vaataja pro ühiskonna ja kodaniku vahel. Jõgeva ja Sammeti diagnoos ühiskonnale ei rõõmusta kedagi, nende teadmises on ka paras annus déjà vu’d, kuid nii painavalt depressiivses väljenduslaadis pole majanduslikku eduriiki rajava indiviidi üksindust keegi veel Eestis kujutanud.
  
  See näitus oleks võinud kauem lahti olla.
  
  Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammeti näitus “Seisused” kestis Hobusepea galeriis 24. märtsini.
  

• Professionaalsel modernistlikul usulisel rakenduskunstil on Eesti taides üsna marginaalne koht. Et aga sel alal saab korda saata midagi tähelepanuväärset, demonstreerib mu meelest klaasikunstnik Kai ­Kiudsoo-Värvi lihavõttepühadele langenud väljapanek 14 episoodiga Kristuse kannatusloost ristiteel. Väikseid graafilise joonega naivistlikke klaasipilte, kus figuurid rühmituvad selgeks kujundiks, täiendavad meeleolu loomiseks delikaatselt lehtkuld- ja hõbedetailid, eri materjalidest raamid – tühjadest tabletipakendeist kuni robustsete laudadeni ning tekstiili (vt foto) ja dolomiidini – on ilmselt valitud vastavalt stseeni vaimule. Tulemus on midagi karget ja tõsist, täidetud vaiksest mõtiskelust; teostus meisterlik ja vormistus maitsekas. Kui oleksin kogudusejuht, omandaksin selle sarja kindla peale oma pühakoja kau nistuseks.
  
  Kai Kiudsoo-Värvi näitus “Sinule” on Hop-galeriis lahti 8. aprillini.