15.05.2009, 00:00
Galeriiring: Tallinn
Loid-Kudu aktid ja Sarapu klaas
• Tartu ülikooli maalikunsti magistri
Helena
Loid-Kudu
näitus on maalikunsti väljendusvahendite keskne.
Kunstnikku huvitab plastilise vormi, käesoleval juhul inimkeha
interaktsioon teda ümbritseva ruumiga. Väljapaneku kolmel maalil on
kujutatud naisakte endassesulgunud poosides ja ebaisikulises käsitluses.
Nende käed on keha ligi ja kogu nende olek väljendab ängi,
endassetõmbumist ja asotsiaalsust (fotol üks kuuest nimetust
maalist).
Aktid on paigutatud suletud, väikestesse,
kõrgete lagedega, palateid meenutavatesse ruumidesse, milles on suur,
ruutudega aken. Aknast langev valgus on tuhm, mitte terav, nagu Vermeeri
või Caravaggio maalidel, koloriit on monokroomne, luitunud hallides
toonides. Selline käsitlus väljendab, et kujutatud naiste jõud
on raugemas ja seda vähest energiat, mis neil veel on, püütakse
iga hinna eest säästa. Need vangistatud Tartu vaimud otsivad
iseennast, leides materiaalse maailmaga kokku põrgates eest vaid
tühjuse. Käsitlusviisi sarnasuse tasandil tekib paralleel Tartu
kunstniku, Rauno-Thomas Mossi maaliseeriaga “Kliinilised vaated”,
kus sarnase koloriidiga oli kujutatud mitmesuguseid haiglaprotseduure.
Ühte neist maalidest võis 11. maini näha Hobusepea galerii
näitusel “Ruum 312A”.
Helena Loid-Kudu on Tartu
maalieriala parematele lõpetajatele omaselt osav väljendama
tugevaid emotsioone ja dramaatilisi olukordi maalikunsti vahenditega, kasutades
sealjuures modelle ja reaalselt eksisteerivaid ruume, käesoleval juhul
Tartu Vana Anatoomikumi. Minu arvates on tervitatav, et olenemata moodsatest
suundumustest eesti nüüdiskunstis pole noor kunstnik läinud
lihtsama vastupanu teed ega kasutanud slaidimaali võtteid. Seda enam, et
oma kunstnikuteed alustas ta just fotonäitustel osalemisega ja valdab ka
seda kunsti. Veelgi enam, fotost ja selle eripäradest näib ta olevat
sügavalt mõjutatud, mida väljendab kahest lõuendist
koosnev monokroomne maal Linnagalerii esimeses saalis. Ühel
lõuendil on justkui negatiivis kujutatud akent ning teisel aknaraami,
mis meenutab risti. “Diptühhoni” teostus näitab
suurepäraselt Loidi võimekust peente värvivarjundite ning
mõjuva kompositsiooni loomisel.
Helena Loid-Kudu näitus
“Säästa mind” Tallinna Linnagaleriis avatud 17. maini.
• Seevastu
Tiina Sarapu
klaasinäitus
Tam-galeriis toob sädelevaid tervitusi elu helgema poole pealt. Seda Eesti
Kunstiakadeemia õppejõudu ei vaeva spliin ega masendus, tema
inspiratsiooniks on argiste päevade eri toonides korduv rütm ja
isiklikud mälestused (näiteks “Argipäevad E-P”,
2009). Hiljuti Lootsi tänaval, 19. sajandi teise poole paekivist hoones
avatud Tam-galerii, mille aknad on pööratud õhtupäikse
suunas, on klaasinäituse eksponeerimiseks suurepärane koht.
Näituse avamisel soovitas kunstnik tulla väljapanekut vaatama
õhtul kella viie-kuue paiku, kui päike galerii akendest otse sisse
paistab ja materjali omapärad kõige ehedamal kujul esile toob.
Kunstnik pidas silmas oma kihilistes teostes ja ruumis lõpmatul hulgal
tekkivaid peegeldusi, värvivarjundeid ja kunstilist mõju.
Ekspositsiooni pealkiri, “Nõtked kihid”, sugereerib veel
arusaamist, et oma olemuselt habras klaas on väga mitmekesine materjal,
mida on võimalik töödelda ootamatult elegantseteks
kujunditeks.
Kunstnik kasutab peamiselt koolutustehnikat, kuid just
teose elementide kompositsioon muudab selle mitmetasandiliseks ja -kihiliseks
kujundiks. Mõjuvad ja nauditavad oma lihtsuses on “Veski”
(2009), “Soolo” (2007) ja &ldq
uo;Partituur” (2009). Autori
tehnikas teostatud “Kuldsete väljade” (2009, fotol) üks
põhiteemasid on hilissuvine viljakoristus kombainidega. Kunstnik on ise
öelnud, et see on “kummardus põllumeestele, kes igal aastal,
iga riigikorra ajal, vaatamata põuale või liigniiskusele,
toetudes harvadele kuldsetele aastatele, jälle vilja külvavad ja
saaki koristavad, et veskitel ja aegadel oleks, mida jahvatada”. Minu
arvates võib siin aimata vihjet Viktor Karruse sots-realistlikule
maalile “Vilja riigile” (1953), mis on selle ajastu maalikunsti
kõige iseloomulikumaid näiteid. Nostalgilisi viiteid kunstiajaloole
ja isiklikele mälestustele sisaldavad ka poplike siirdepiltidega
“Tort” (2009), “Kardinad” (2009) ja “Ühe
suve mälestused” (2009). Kunstnik meenutab episoodi Eesti
klaasikunsti ajaloost, mil Itaaliast ja Inglismaalt pärit ilusate
kitšlike siirdepiltidega kaunistati igapäevast tarbeklaasi.
Näituse nael on kohaspetsiifiline, laest alla rippuvatest
A4-formaadis klaasplaatidest ja paberilehtedest koosnev installatsioon galerii
teisel korrusel (“Tabula rasa”). Iseennast ja teisi ning
ümbritsevat ruumi eri nurkade alt vaadates avanevad need meile
täiesti uute külgedega ja sunnivad meid oma seisukohti ja hinnanguid
üle vaatama ning alustama n-ö puhtalt lehelt. Kuid pärast
näitusega tutvumist avastate endagi üllatuseks, et see leht on
paksult täis kirjutatud huvitavaid ja ootamatuid tähendusi.
Tiina Sarapu klaasinäitus “Nõtked kihid” kestab
Tam-galeriis kuni 30. maini.