Galeriiring
* Kaljo Põllu on optiliste illusioonide ja ruumiliselt võimatute, kuid tasapinnal võimalike kujundite lahtimaalimisega tegelenud juba viimased kümmekond aastat. Kuigi Põllu ruumieksperimente saab otseselt siduda hollandi graafiku Maurits Cornelis Escheri pärandiga, on Põllu geomeetrilis-matemaatilised maalid serveeritud talle omases popilikus võtmes.
Kaljo Põllu näitus “Võimatuse võimalikkus” on Tallinna Kunstihoone galeriis avatud 17. juulini.
* Esmalt kinnisvaraärimehena ja nüüd fotograafina tuntust kogunud Märten Krossi ülesvõtted Itaaliast moodustavad reisipäeviku, kus traditsiooniliste linnavaadete ja maastike jäädvustamise asemel on püütud tabada kõige põgusamalt kestvaid ja kiiremini kadumisele määratud impressioone – hetki, mille muudavad väärtuslikuks liikumine, valguse ja varju mäng, momendiks kangastuv kaleidoskoopiline värvimuster. Ühtlasi estetiseerib fotograafi silm kõik kaameraobjektiivi ette jääva, olgu selleks siis turuletil vedelev verine kalapurakas või ülidramaatiliselt ratsamonumendi taha loojuv päike.
Märten Krossi fotonäitus “Itaalia märkmed“ on Viviann Napi galeriis avatud 9. juulini.
* Rühmitus F.F.F.F. ( fun for five females) lahkab jälle, kuid endi sõnul koos viimast korda, inimteadvust kollitavaid stereotüüpe. Sedakorda on teemaks rahvuslikkus ja küsimusteks muuhulgas: mis mulje jätavad kodumaalased endast väljaspool Eesti riigipiire ja millistena näevad nad iseendit. Seega käib jutt vanast heast “Eesti märgist”, mis vürtsitet paraja annuse irooniaga. Eesti Kunstiakadeemia metallikateedri taustaga kunstnikud leiavad, et ehtekeel sobib hästi rahvusliku identiteedi signaalide vahetamiseks ning märk võiks olla märk sõna otseses mõttes. Näiteks võiks rinnale kinnitada killukese Eesti kaarti või kanda südame lähedal nunnut lipuvärvides lipsu külge kinnitatud pudelikest.
F.F.F.F. “Asjust, mida peab teadma Eesti kohta” on Linnagaleriis lahti 17. juulini.
* Juss Piho maaniulatuvatesse punastesse kleitidesse rüütatud daamid ja ülikonnastatud härrad näivad teadvat, et kui nad ühes maailmas tegutsevad, siis kusagil teisel pool viibivad nad unenäos ja siinpool magades on nad seal ärkvel. Borgese väljendit kasutades võib öelda, et Piho lugude tegelaskujud põevad kerget irreaalsust. Nende toimetused on ühekorraga tavalised ja arusaamatud, nende “olemistel” on küll süžee, kuid selle kontuurid jäävad kunstniku maalitehnikale sarnaselt pehmeiks, õrnadeks ja
