Heli Sarapuu “Isale” Hobusepea galeriis 15. detsembrini.
Unistused. Mälestused. Läbitud teema. Hobusepea galeriisse sisse astudes võib näha midagi sellist, mida võis näha Linnapi koolkonna varastes väljaastumistes (küll must-valgena) ja mida võib sageli näha tarbekunstnike näitustel siis, kui nad üritavad tegeleda kujutava kunstiga. Padjad. Unistused ja mälestused. Krrt, kas tõesti on kõigi inimeste mälestuseks midagi a la “kadunud kaisukaru” ja “isa osta jalgratas”? See on ju enesepetmine. Kus on teie kõigi lesbilised kogemused eluaastast 12 ja läbi une nähtud vanemate kismad? Milleks selline roosamanna? Kirjutasin paberile “Tahan keppi alates aastast 1980” ja lähen alumisele korrusele. Siin on meeleolu ärevam. Liiv on põrandal, see on ilus. Mingid fotod kätest, inimestest kätega näo ees. Kardinate taga, nagu Lamire tegi kah vanadel headel 1990. aastate keskel. Kardinad on muide hästi teostatud. Aga miks? Väikese vaatluse tulemusena selgub, et pastakaga kätele joonistatud numbrid pärinevad inimarengu aruandest, selle kohta, palju on enesetappe, lahutusi jne. Mulle jõuab kohale, et Heli Sarapuu valutab tõesti inimsuse saatuse pärast südant. Mis sellest, et esimese korruse padjajama on infantiilne, aga se vist tuleb südamest. See on lugupidamist vääriv suhtumine ja oluline teema.
Valeri Vinogradov “Design Jet 5001” 10. detsembrini. Gallery Vivian Napp.
Teen selle vea, et ostan EKA sööklast Eesti Ekspressi. Seal on odavam kui mujal. Loen sealt Liivranna varjunime all kirjutatud artiklit Vinogradovi näitusest. Ei tohi enne näitusele minekut arvustust lugeda. Kuigi, Vinogradov on intellektuaal ja sellisel juhtumil ei ole intellektuaalsed ekskursid keelatud. Vivian Nappi Galerii seinale on endiselt kirjutatud La Passage ja see asub endiselt selle maja kõrval, kus elab Valdek. Mul tuleb isegi üks idee Vinogradovi näitust vaadates seda vaadates, see on hea näitaja. Ta on midagi ajalehtede peale mäkerdanud, või siis lihtsalt kasutanud päris-maalide maalimisel tekkinud aluspabereid. Asjal on mitu kihti. Esiteks, abstratksionismi juhuslikkuse ja avangardsuse teemaline visuaalne arutelu. Teiseks, nõuka-aegses kantseliidis pealkirjad. Kolmandaks, müüt kunstniku viibimisest kuskil Siberis. Neljandaks, John Smithi paroodia. Eelmainitud artiklis räägitakse peamiselt nõuka-nostalgiast ja väga riivamisi sellest, et Vinogradov on tegelikult eesti parim kunstnik ja miks ta Veneetsia biennaalil ei ole olnud. Tegelikult on see viimane vist peateema.
Eve Kiiler “Progressi arhitektoonika” 21. detsembrini.
“Progressi arhitektoonika” oli väga hea näitus. Ma mõtlen see, mis oli Viljandis Kilpkonna galeriis. See, mis praegu Linnagaleriis on, on ka tegelikult hea, aga sellest arusaamine on raskeks tehtud. Kui on ainult naelaga seina löödud fotod, siis peaks need olema näiteks imeilusad, jalalt paeluvad aktifotod. Uurida iroonilisi sissevateid tellinguarhitektuuri on võimalus friikidele. Tavakodanikule jõuaks siin midagi kohale, kui oleks sama hea mahuline näitusekujunuds nagu Viljandis, või vähemalt industrial kõlamas taustaks.
Ian van Imschoot Rotermanni soolalao Kunstimuuseumi saalis.
Rotermannis on tegelikult praegu väga hea kontseptuaalse maali näitus, aga see on omaette teema. Van Imschoot tegeleb peamiselt portreega. Kusjuures kui hakata mõtlema, mis on tema eesmärk – mitte mingil juhul fotografiline sarnasus, ka mitte psühholoogliline sarnasus – vist mingi tüpoloogiline sarnasus. Et hullumeelse tüüp, kuraatori tüüp, pühaku tüüp jne. Samas iga nägu on omaette väärtus. Kiwa on kujutatud küll androgüünina, kuid mehelikumana kui kunagi varem. Lahkudes näen taas installatsiooni, kuhu palutakse jätta oma palve. “Keppi tahaks,” kirjutan, keeran paberi rulli, ja pistan installatsiooni.
Tavaliselt on Rotermannis kuraatorinäitused, rühmanäitused jne. Tegelikult on personaalnäitus ikkagi ideaalne variant. See eeldab muidugi persooni olemasolu.
Mari Sobolev
