Mari Tarand “Ajapildi sees.
Lapsepõlv Juhaniga”
lmamaa, 2008. 272 lk.

Juhan Viiding oli üks väheseid geeniusi, keda olen elus kohanud. Nende kõikide saatus oli traagiline. Mõtlen vahel, kas selles olid süüdi inimese geenid, mis andsid talle erakordsed anded, kuid jätsid suuresti ilma kohanemisvõimest. Mõlemat antakse meile haruharva. Või on süüdi meie provintslus, meie oskamatus erakordseid inimesi nii hinnata ja hoida, nagu nad seda väärt on. Ma ei tea. Aga oleks oluline teada. Sest kui Eestis ei saa elada ja töötada sellised inimesed nagu Juhan, ei ole Eestil tulevikku.

Mari Tarand on nüüd kirjutanud imehää raamatu oma vennast Juhanist. Lugedes Juhani elu algusest, tema juba varakult avalduvast erilisusest ja hilisemast mässumeelsusest, ei saa jätta mõtlemata selle elu lõpule. Käibefraasiks saanud St.-Exupéry sõnad, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, on õiged ka siin. Mari Tarandi raamatus on toodud piisavalt tsitaate, mis näitavad, kui suurt tükki lapsepõlvemälestustest kandis kaasas Juhan. Ikka ja jälle avab ta luules selle lapse endas, vaatab lapsesilmadega tagasi Kasprele, klassituppa, Peedule, näeb vaimusilmas maikellukesi roosas koorekannus või raskesse veretõppe surnud poissi... Oleks rohkem selliseid raamatuid, mõistaksime ehk paremini mõnd inimest, kes mõistmist vahel väga vajab.

Mul oli Juhaniga mõndagi ühist, me mõlemad kasvasime ühiskorteri kitsikuses, naiste käe all, kuigi mõlemal oli kodus ka üks meeshing – temal isa Paul, minul vanaisa Jaan. Autoriteedid meile mõlemale, kuid paraku rohkem autoriteedid kui lähedased sõbrad. Mind õpetas vanaisa lugema, Juhanit isa rehkendama. Aga arusaama inimlikust lähedusest, emotsionaalse suhtlemise oskuse oleme saanud naistelt. Mis ilmselt mõlemale tekitas raskusi meeste maailmas, sest sääl need oskused hästi ei töötanud. Millest Juhan sai üle teatrit tehes, võttes mitmesuguseid rolle, mina selle maailma vastu otsesõnalisemalt protestides või temast eemale hoides. Aga miskitpidi kuulusime naiste maailma, see jäi meile ikka lähedaseks. Juhan näiteks tundis lõhna järgi ära enam-vähem kõik oma aja parfüümid. Ja meil mõlemal oli rohkem sõbrannasid kui sõpru. Mul polegi tegelikult olnud ühtegi lähedast meessõpra pääle Juhani. Kui istusime koos tema Õismäe korteri köögis, vahel kestsid need istumised hommikuse ööni, rääkisime muidugi palju elust ja armastusest. Ja muidugi naistest. Naiste maailmas kasvanule on naisel kaks kehastust– ema, kodune ema, kellele püütakse hää laps olla, ent kelle vastu ka mässatakse. Ja teisalt naine kui päästeingel, armastuse ingel, kelle tiivul on võimalik lennata ära. Kodust, iseendast, lapsepõlvest, ema käe alt, vajadusest olla hää poiss.

Noor inimene, protestib selle vastu, millest tal on raske lahti saada, sõltuvuse vastu, mis on üht otsa pidi ka temas endas. Nii ka iseenda, oma sõltuvuse vastu. Vahel ei pääse ta sellest vanaduseski. Võibolla on inimene noor just nii kaua, kui temas veel elab see protestikihk, kuni ta kõigub sõltuvuse omaksvõtu ja vastuhaku vahel. Mida võime näha ka Juhanis, kes poolenisti jääb oma lapsepõlve juurde, oma kodupessa, abiellub naabri­tüdrukuga, ent teisalt tahab ära, kaugele ja kõrgele, kuigi tajub hästi selle kaugele-kõrgele püüdlemise ohtlikkust, seda, et leeki lendaja lendab võibolla hoopis pimedus se, Surma Tuppa. Juhan tajub ühtaegu oma geniaalsust, oma üleolekut seltskonnast, ent teisalt ei pääse paha poisi tundest, mille koduste muretsemised ja manitsemised tema õrna hinge jätsid. Juhan tahtis olla vaba inimene, ent ka hää poiss, korralik isa ja koduperemees.

Neid kaht tungi saab ühendada luules, nagu tema loomingust näeme, ent elus see sageli ei õnnestu. Sõltuvus kodupesast võib muutuda ahistavaks, lend kõrgustesse saada meeleheitlikuks põgenemiseks, kihk vabaduse järele leida lühiühenduse alkoholiuimas ja seltskonna lõbustaja rollis. Mis loob uue, sageli veel rängema ja saatuslikuma sõltuvuse. Ja meeleheitliku vajaduse sellest pääseda. Kuhu? Jäävad kaks kõige vägevamat tungi – armastus ja surm, Eros ja Thanatos. Tundes võibolla, et esimest ta ei jaksa kanda, ei jaksa põgeneda kodust ja lapsepõlvest, valis ta viimase. Valis liiga tõtlikult, liiga vara, kuid sai sellest aru liiga hilja. Abi jäi hiljaks. Omastele ja sõpradele jäi valu, süütunne. Jäid avaldatud ja avaldamata tekstid, hüvastijätukiri kõige lähedasematele inimestele ja päevikud, mis loodetavasti on säilinud.

Mari Tarandi raamat on omas avameelsuses ja soojuses midagi uudset. See raamat vajaks järge, kuigi on raske kujutleda, kes selle järje võiks kirjutada. Ent pärast Juhani-raamatu lugemist saad paremini aru, et looja elust on meil võibolla rohkemgi õppida kui tema loomingust, et neid mõlemat ei tohi tegelikult lahutada.