Bändi motoks võiks Genialistide liidri Ivar Põllu sõnul olla:  “Ära häbene!”

Ta mõtestab selle lahti: “No vaadake, mihukesed tropid me tegelikult oleme? Ja kui juba meie teeme muusikat, milleks siis teised veel võimelised võivad olla?”

Ilmselt ei ole see sõnum veel publiku teadvusesse jõudnud, möönab ta kohe.

IDEEDEUPUTUSES KVASIROKKARID

Kõigepealt lükkab Põllu ümber levinud eksiarvamuse nagu oleks Genialistid ühe mehe (st tema) bänd. „Laulja pole alati liider. Meil näiteks on omal ajal ja omal alal kõik bändiliikmed liidrid olnud.“ Viimasel plaadil “Gentel-Dentel” on kõik genialistid ka autorid ja Põllu sõnul oleks ainult skalpelliga võimalik eraldada, kes on mis loos millegi autor.

Kui tekkis vajadus oma laulude autoriõigusi kaitsma hakata, tuli autorid sageli õhust võtta, sest ei mäletatud enam täpselt, mida keegi vastava loo juures teinud oli. Autoriõiguste eest võitlema ajendas muuseas ansambel Meie Mees, kes ühe Genialistide loo ärandas. Ainult et Genialistidel oli laulu pealkiri “Okay”, Meie Mehel “Poola kauboi unenägu”.

Kitarrist Karl Laanekask arvab teisiti: “Seda räägib Põllu ainult tagasihoidlikkusest. Tegelikult tuleb ta ikka oma viiside ja sõnadega proovi. Ja Feliks Kütt on samuti mõlemaid kirjutanud. Muidugi, arranžeerimise tulemusel võib looga edasi juhtuda mida iganes.”

Laanekask leiab, et parim, mille üle enda pärast Genialistides uhkust tunda, on see, et on suutnud olla rahuldav koostööpartner nii Ivarile kui Feliksile.  

Genialistid jätab mulje kui ansambel, keda kas armastatakse või ollakse ükskõiksed. Vaenlast ei kujuta ettegi. Näiteks Vanilla Ninja vaenlast kujutan väga hästi. J.M.K.E vaenlast ka. Aga juba mõned võtmesõnad (muusikal “Hea lugu”, plaat “Armastus”) viitavad lausa lillelapselikule süüdimatusele. Genialistide laulude sõnumis pole ängi, valu, pettumust, pessimismi. Pole muusikaski.

Põllu arvab, et kurjade inimestega nad kokku puutunud tõesti ei ole. Küll aga nendega, kes Genialiste ei salli. “Põhiliselt heidetakse meile ette, et laristame ideedega. Kasutame liiga palju ideid liiga väheste lugude tegemiseks.”

“Miks te siis teete nii?”

“Sest muidu on igav. Aga meil on ühe-idee-lugusid ka.“

Teiseks etteheiteks olevat, et Genialistid ei näe piisavalt rokkarite moodi välja. Mis pole ka primaarne, sest tegu on ikkagi popansambliga. Täpsemalt eesti popiga, nagu Põllu täpsustab. Järgmisel, ilmselt sel aastal ilmuval plaadil, peaks see ka välja paistma. Uus plaat tuleb samuti kindla ja selge kontseptsiooniga nagu “Gentel-dentelgi”. Ainult et see kontseptsioon on veel saladus.  

LASTEKARUSSELLIL

“Gentel-Denteli” plaadiesitlus oma suurejoonelisuses (kostüümid, külalisesinejad, film) andis välja muusikali mõõdu – muljete intensiivsuses aga ületas keskmise muusikali tunduvalt. Kahju, et täismahus sai „Gentel-Denteli“ kontsertkava näha ainult kaks korda. Õnneks on Tartu esitluse materjal filmitud ja seda saab kunagi televisioonis ja kodukinos näha.

“Gentel-Denteli” esitlusel ja plaadil kasutati palju külalisesinejaid: Tõnu Trubetsky, Liisi Koikson, Jaan Pehk, tantsijad ja poisteansambel klaverisaatjaga. Ainsana ütles ära Raivo Järvi, kes kartnud, et kui ta lavale ilmub, hakatakse asjadega loopima. 

Teatud lastepärasust – et mitte öelda infantiilsust – kohtab Genialistide loomingus varemgi. Näiteks “Haiguste vältimine nende ennetamise teel” juba esimesel plaadil. Või “MX(20)”, mille sõnad võeti ajalehe Meie Meel kirjarubriigist. Kuid teha paarkümmend kunagiste ETV menusaadete “Entel-tentel” ja “Trika-trei” laulud kaveriteks kõige erinevamate eeskujude põhjal - alates Kraftwerkist ja Rammsteinist ning lõpetades Cardinalsiga – on juba tõsine pop-oratoorium.

Kõigepealt kuulasid genialistid “Entel-tenteli” originaalid läbi ja taipasid, et olemasolev on täiuslik. Ainus võimalus oli laulud „uuesti luua“. “Tahtsime teha nii, et endal piinlik ei oleks,” meenutab Põllu. “Ja hea oleks ju sealjuures midagi totaalselt uut avastada ja jagada. Seosed originaali ja kaveri vahel on mõnel puhul päris nõrgad, kuid meie arvates olemuslikud.”

“No piinlik oleks ju täpselt järgi laulda “leh-mad söö-vad kar-ja-maal!”” selgitab Põllu. “Nagu pedofiil!”

Valik tehti meeldejäävuse printsiibil – mis jääb meelde endale, jääb tõenäoliselt meelde ka joodikule kontserdil. (Joodik viitab mullusele Õllesummerile, kus Genialistid “Gentel-Denteli” materjaliga esmakordselt üles astusid.)

Genialistide laulutekstid sünnivad muusika ja paradokside kaudu. Põllu toob viimase kohta kohe õige kelmika näite: “Kui võtta fraas “Imeilus tüdruk, ime...”, siis hakkab ju mõte kohe liikuma.”

Koos kahe bändikaaslase – Karli ja Taunoga ning helitehnik Janar Paeglisega tegi Põllu muusika Nukuteatri äsja esietendunud suvelavastusele “Hunt ja seitse kitsetalle”. Lavastaja Vahur Kelleri Eesti Raadiole antud intervjuu põhjal peaks see lapsi mõtlema panema selle üle, mis on ema juures tähtsam: kas hääl või süda?

Põllu: “Meie tegime igatahes häält.”

Nukuteatri kavas oli hiljaaegu veel ka Põllu ja Kelleri koostöös valminud “Tulipunane lilleke”. Nii on bänd sügavasti lastemaailma sukeldunud. Põllu väidab, et see on juhus. “Kui sa oled kollanokk, ei saagi teatris muud teha kui lastelavastusi ja komöödiaid.”

Äsja lahkus viis aastat Endla dramaturgi ametis olnud Põllu ametist. “Vähese isikliku sobituvuse tõttu uue pealavastaja Tiit Paluga,” toob ta välja põhjuse. “Palu vajas oma sõnul isetumat inimest.”

“Kas võib öelda, et ta tahtis enda ümber näha ilma oma arvamuseta orjakarja?” uurin.

“Mina ei tea, mida ta tahab, sest ta ei räägi seda, mida mõtleb,” parandab Põllu. „Ma arvan, et seegi ei meeldi, et dramaturg on oma väljakutsed leidnud hoopis muusikas. Ilmselt Endlale piisab ühest genialistist (muusikaala juhataja Feliks Kütt) küll.“

Enam Põllu dramaturgina tööle hakata ei taha: “Kujutan selgelt ette, kuidas tahaks seda tööd teha – ma olen ikkagi teatriteadalse haridusega. Aga tean, et nii ei saa mina seda kusagil teha. Aga mine tea.”

VALDURI JA MAIE TRAAGIKA

Genialistide soundtrack Rando Pettai lavastatud kinokomöödiale “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” on kõike muud kui lõbus või naljakas. Ja seda olukorras, kus Eestis tehakse üks korralik komöödiafilm umbes kümne aasta jooksul.

Miks?

Põllu sõnul avastasid nad juba musta materjali vaadates, et tegu on vahel naljaka, aga eelkõige traagilise filmiga – nii teemas kui teostuses.  Ja nii sündis – tõsi, pärast tõsiseid vaidlusi ja rohkeid katsetusi – ka vastav muusika. Minoorne, kuid iroonilise Tartu vaimuga pikitud.

Ivar Põllu: “Muusikaga oli kiire, sest liitusime projektiga paar kuud enne planeeritud esilinastust. Ja siis oli energiat nii palju, et tegime hulga tühja tööd.”

Tegelikult ongi “Vanad ja kobedad...” ju klassikaline chaplinlik väikese inimese (Väino) lugu, nõnda et muusika üksnes võimendab ekraanil nähtavat.  

Genialistid tegelevad muusikaga, teatriga, kinoga. Aga ansambli juured on hoopis kujutavas kunstis ehk kunstivoolus nimega genialism, mille Ivar koos vend Olaviga 1990. aastal Pärnus koolis käies välja mõtles. “Alla geeniuse ei olnud mõtet avalikkuse ette tulla. Ja nagu kõik uued voolud, alustasime manifestiga.”

“Sul pidi ikka hirmus enesenäitamise tung olema?” uurin.

“Ei olnud. See oli mäng, ega me mõelnud, et oleme tõsised kunstnikud. Pilte tegime, kuid saime aru, et oleme autodidaktid.”

Niisiis lihtsalt mängutuju ajel moodustasid Ivar ja Olavi Põllu ka ansambli “Lõbusad trajektoorid” tudengilaulu võistluseks Tartus aastal 1993.”Kõik mängisid laval pille, mida nad harilikult ei mänginud. Mina kui kitarrist hakkasin laulma.”

Ja laulab siiamaani, kitarrist aga võõrdus, ei julge enam laval kättegi võtta.

POPMUUSIKA AABITS

Genialistideks sai ansambel 1995. aastal Haapsalu festivalil eksituse läbi – korraldajad vahetasid kunstirühmituse ja ansambli ära. Kiusu pärast jäädigi uue nime juurde. Pealegi oli Haapsalu kontserdiks Tartu kultusansamblite liikmetest komplekteeritud uus koosseis.

Kõrvalt vaadates tundub selline nimi piinarikas. Justnagu kohustab pidevalt geniaalne olema.

Põllu nii ei arva: “Ilmselt oleme selle nimega ära harjunud, ei pane enam sisu tähele. “Genialistid” tähendab meile peaaegu kõike: tööd, head seltskonda, väljakutseid, seiklust. Ja miks ei võiks sealjuures olla eesmärgiks geniaalne? Madalalt lendamiseks pole mõtet lendama õppidagi.“

Tänaseks on genialism niisiis elustiil. Viimane tõdemus kõlbaks suurepäraselt käesoleva loo peal- või vähemalt vahepealkirjaks. (Vaata ka: “Šopping kui elustiil”, “surfamine kui elustiil”, “maaelu kui elustiil”, “microsoft kui elustiil”... kuni “trafarettide kasutamine kui elustiil”, mida ma google`i 5190 tulemuse seast küll ei leidnud.)

“Muusikat tehes õnneks alati ei mõtle, et see peaks geniaalne olema. Teeme nii, et endale meeldiks,” lisab Põllu. “Ega me ei saagi kunagi teada, mida noored tüdrukud lava ees tegelikult mõtlevad. Ja kui kuuldavasti mitu head Tallinna noort bändi näevad kurja vaeva, et mitte Genialistidega sarnaneda, siis on ju midagi korda ka läinud…”

Karl Laanekase arvates on kõige geniaalsem lause, mis neile kunagi öeldud: “Genialistid on nagu popiõpik” (koolivend Mait Metspalu eelmisel sügisel Tartus).

Esialgne Tartu vaim pole bändist kadunud, kuigi praegu elavad genialistid erinevates Eesti paikades. “Oleme vaimselt siiski Tartu, füüsiliselt aga Eesti bänd,” defineerib Põllu.

Genialistidel on alati tegemist. Intervjuu järel läheb Põllu soundtšekki tegema, sest pärastlõunal esinevad nad Radiolinja 10. sünnipäeval A le Coq Arenal. Ja kindlasti mitte loomulikust hajameelsusest ei avasta ta intervjuu käigus, et on samal õhtul toimuva Kraftwerki kontserdi piletid Pärnusse unustanud.

MEINSTRIIMIST ALTERNATIIVIKS JA TAGASI

Ivar Põllu tõdeb, et Genialistid pole mingi alternatiivbänd. „Kui me alustasime, ei proovinudki me mingit alternatiivi luua, me lihtsalt kopeerisime ja sünteesisime eesti muusika klišeesid, nii et endal oleks huvitav ja lõbus. Ja sealjuures olime varjamatult tantsuansambel. Paljude jaoks oli see veider ja alternatiivne, võrreldes püüdliku sündipopi ja kurja kitarrimuusikaga. Aga edasi… Eestis on nii, et kui juba paar raadiojaama sind mängivad ja sul on mõni lugu edetabelis, siis sa oledki kuulus ja ühtlasi meinstriim. Eestis pole ka alternatiivraadiojaama,” lisab ta.

Tõsi, kunagi oli ka Tuberkuloited alternatiivansambel, – Hardi Volmeri või Hendrik Sal-Salleri esimestest bändidest rääkimata. Sedasama teed on praegu astumas näiteks Koer ja Sõpruse puiestee.

Selles, et kõik nimetatud keskpõrandale on nihkunud, võib muidugi näha kommertsi jõhkrat pealetungi. Aga sama hästi võib see tõestada, et eesti rahva muusikaline maitse on terve ja rikkumatu ning ükski hea asi teenimatult varju ei jää.

Kas Genialistid oma teleshow`d ei ihka? Eriti praeguses situatsioonis, kus kõik, mis Eestis liigub ja häält teeb, telekanalite halastamatus konkurentsivõitluses kaamera ette tassitakse? Kogemusi ja ideid peaks ju kuhjaga jätkuma.

Ivar Põllu: “Kui “Gentel-Denteli” kontsertkava möödunud suvel valmis sai, pidime tegema uue plaadi koos tõsieluseriaaliga. Aga õnneks kevadel ei jõudnud. Oleks ju väga „huvitav“ olnud Meie Mehega samal ajal, aga teisel kanalil tõsielushow`d teha. Ajakirjanikele oleks see muidugi tõeline maiuspala olnud.”

GENIALISTID

(alates 2002. aasta sügisest)

Ivar Põllu – laul

Karl Laanekask – kitarr, laul

Feliks Kütt, basskitarr, laul

Tauno Aints – klahvpillid

Allan Aint – kitarrid, löökpillid

Raido Kurri – trummid

PLAADID

Genialistid I (2000)

Hea Lugu (2001)

Armastus (2001)

Vanad ja kobedad saavad jalad alla (2003)

Kogutud noorus (2003) (albumite Genialistid I ja Armastus eksklusiivne kordustrükk)

Gentel-Dentel (2004)

Varastatud muusikud

Kõik Ivar Põllu ümber kogunenud muusikud on pärit Tartus tegutsenud, üle Eesti laineid löönud ja omal ajal kultuslikus staatuses olnud ansamblitest, kes olid oodatud esinejad 90ndate alguse üliõpilaspidudel, Eeslitallis ja Von Krahlis ning kõikvõimalikel festivalidel.

Genialistidele eelnenud grupeeringust Lõbusad Trajektoorid on alles vaid Ivar Põllu. Ja siiani on Genialistide repertuaaris Lõbusate Trajektooride pala “die Familie” (aastast 1993).

Ivar Põllu varastas endale pillimehed ansamblitest:

Normaalne Seltskond

Normaalne Seltskond mängis akustilist, luulelist, kerge vimkaga folgi- ja bluusipõhjaga rätsepiste muusikat. Tänage õnne, kui leiate kuskilt bändi aastal  1994 välja antud kassett-albumi “Kurat ja põrgu ja kiilakas naine”. Genialistideks said siit Felix Kütt ja Allan Aint.

The Speculative Rock’n’Roll Band

Praegustest Genialistidest mängisid selles tormilist pidutsemise rokenrolli tulistanud grupis Raido Kurri, Tauno Aints ja ka Felix Kütt. Speculative’i laivid olid hoogsad showd, mille tõmbenumbriks olid Tauno Aintsi tõsine akrobaatika kalveril. Aastal 1994 andsid nad välja omanimelise kasseti.

The Claymakers

Hulljulgelt 60ndate biitmuusikast laenanud The Claymakersist astus Genialistide ridadesse Karl Laanekask. Aastal 1993 ilmus neil kassett “Aunt Ann”. Üks teine “savitegija” – Urmas Jaarman – musitseerib ühes teises üleriigiliselt populaarses bändis The Smilers.