05.12.2008, 00:00
Genotsiid või kodusõda?
Margit Tõnson usutleb dokumentalist Theodore Brauni, kes veetis viis kuud Sudaanis ning filmis keerulise Darfuri konflikti erinevaid külgi.
Movie Maker Magazine’i tänavuses talvenumbris on teie nimi
nende 25 filmitegija seas, kelle “filmid on muutnud
maailma”. Nimekirjas on veel Errol Morris, Robert Redford,
George Clooney, Michael Moore jpt. Usute te seda
tõepoolest? Eelmise Areeni kaanepoiss Oliver Stone, kes samuti
nimekirjas sees, kinnitas risti vastupidist.
Ma
tõesti arvan, et kino suudab maailma muuta. Võib-olla mitte
üleöö, aga positiivseid näiteid ei ole vaja kaugelt otsida.
Al Gore’i “Ebamugav tõde” ju tõestas veenvalt,
kui palju suudab hästi ajastatud dokumentaalfilm inimeste
mõtteviisi muutmises korda saata. Ta aitas keskkonnamurede sogasest
tiigist kristalliseerida välja olulised teemad, mobiliseerida huvi
kliimamuutuse vastu. Õigel ajal ja õiges kontekstis võib
film muutuse sünnitada küll. Ja film võib alati liigutada ja
motiveerida inimest kinosaalis, kes läheb nähtust inspireerituna
maailma muutma.
“Darfur nüüd” kisub
meid emotsionaalselt kaasa. Sarnaste Hollywoodi dokumentaalide kassaedu on
näidanud, et emotsioonid on õige tee jõudmaks
võimalikult paljude vaatajateni. Kinopileti ostnud inimene on
justkui parem inimene, sest on “muretsenud maailma pärast”.
Aga selle asemel, et vaestele nälgivatele neegrilastele teisel pool
maakera lihtsalt kaasa tunda, peaksid nad hoopis Hiina kaupu boikoteerima ja
vähem tarbima. Miks te ei pööranud tähelepanu Darfuri
konflikti pealt kasu lõikavatele riikidele nagu Hiina ja Venemaa, kelle
käitumine muudab USA katsed embargoga kriisi reguleerida
mõttetuks?
Kui ma selle filmiga algust tegin, siis
tundus mulle, et Darfuri konfliktil ei ole üht põhjust, vaid neid
põhjusi on palju. Ma arvan senimaani nii. Sestap me räägimegi
kuue inimese lood, kes igaüks omal moel üritavad seda väga
keerulist rahvusvahelist kriisi lahendada. Meil on sõltumatu
inimsusevastaste kuritegude uurija ja süüdistaja (Luis
Moreno-Ocampo – M. T.); on humanitaartöötaja, kes üritab
viia toiduabi humanitaarkatastroofi piirkonda; meil on rohujuuretasandi
aktivist, kes muretseb Ameerika fondide osaluse pärast
konfliktipiirkonnas; meil on staarid (Don Cheadle ja George Clooney – M.
T.), kes sõidavad mööda maailma ringi ja kasutavad ära
oma kuulsust, et tähelepanu probleemile tõmmata; meil on ka oma
kodust minema aetud Darfuri elanik, kes üritab põgenikelaagris
kogukonda ohtude eest kaitsta; ja lõpuks räägime loo ka
kokkupõrkes Janjaweedi sõduritega (Sudaani valitsuse poolt
toetatud hävitussalgad, mis rüüstavad ja põletavad
külasid) lapse kaotanud naisest, kes ühineb relvastatud
mässajatega, sest ei näe teist võimalust.
Kui me
oleksime valinud vaid ühe liini, oleksime me saanud minna küll
teemaga sügavamale, aga see ei oleks minu arvates andnud tõesemat
pilti olukorrast Darfuris. Darfuri probleemid on mitmetahulised.
Aga
mis puutub sellesse, et ma pakun lohutust – vastupidi, vaid kahe
peategelase tegevust võib kirjeldada kui õnnestumist.
Kõik ülejäänud on silmitsi olukorra halvenemise ja
tuleviku ebakindlusega. Kuid me räägime lugusid inimestest,
kes ise usuvad et nad suudavad midagi ära teha. Nende lootus ja
vaevanägemine ei peaks kuidagi mõjuma vaatajale indulgentsina,
vastupidi, paljusid see minu meelest hoopis inspireerib mitte käed
rüpes tragöödiat pealt vaatama. “Darfur
nüüd” on rahvusvahelise koostöö tulemuslikkuse
testament, tõestus sellest, et iga
l indiviidil võib olla globaalprobleemi lahendamisel positiivne
mõju.
Kui palju on olukord Sudaanis pärast filmi
väljatulemist muutunud? Kas te jälgite teravdatud tähelepanuga
tänaseni, kuhu on jõudnud oma uurimisega Luis Moreno-Ocampo?
Jah, ma jälgin uudiseid ja hoian sidet nii
Ocampo kui Sudaanis kohatud inimestega. Sudaani inimeste olukord on
tänaseni väga halb. Toitu tarnivaid humanitaarkonvoisid
rünnatakse, ka põgenikelaagreid rünnatakse aina
tihedamini. Süüdistaja on nõudnud Sudaani presidendi
al-Bashiri arreteerimist ja ÜRO on lõpuks ometi väljendanud
valmisolekut – pärast pikka venitamist – viia kohale 20 000
rahuvalvajat.
Siiski, kas teil on nüüd olemas
selge vastus küsimusele, miks Sudaani valitsus toetab Janjaweedi, kes
omakorda tapab sadu tuhandeid inimesi – lapsi, naisi –
Darfuris, ning sunnib miljoneid jätma oma kodud ja nälgima
ebainimlikes laagrites?
Mul ei ole lühikest ja selget
vastust. Ma soovin, et oleks. Nende õuduste tagamaades põimuvad
ajaloolised faktorid, regionaalsed eripärad, keskkond ja poliitika.
Kõige põhjas on Hartumis resideeruva valitsuse usk, et
Darfuri piirkonna inimesed on julgeolekuoht. Ning see valitsus,
kes 1989. aastal haaras illegaalselt, sõjalise
riigipöördega võimu, tahab võimule
jääda vahendeid valimata.
Vaatamata
Sudaani-poolsele pretsedenditult heale koostöövalmidusele oli
mul Janjaweedi häält kahjuks pea võimatu kuulda. Aga minu
parim vastus sellele küsimusele on mu film.
Kas
täheldasite kohalike hulgas n-ö rohujuuretasandil kodanikualgatust,
või oodatakse põhiliselt ikkagi seda
väljapääsmatut olukorda lahendama valget meest?
Väga paljud Sudaani elanikud tegutsevad rahu nimel. Nad on
organiseerunud nii laagrites kui väljaspool, eesmärgiks õiglus
ja rahu. Paljud kohalikud töötavad rahvusvaheliste agentuuride heaks,
et ümberpaigutatuid aidata. Ma kohtusin isegi mõne inimesega, kes
valitsuses selle probleemiga tegelevad. On tsiviilisikuid, kes teevad
kõik, et leida konfliktile poliitilist lahendust.
Aga
– neid kõiki ähvardab Sudaani valitsus, kes käsitleb
mässajate mõistapüüdmist ja läbirääkimisi
reeturlusena, ning elu on näidanud, et seda karistataks karmilt.
Sudaan on n-ö tüüpiline postkoloniaalne traumatsoon,
mis on edutult üritanud iseseisvalt hakkama saada, aga selleks
vajalikud oskused jõuti koloniaalperioodil ära
unustada. Kelle võimuses selle kriisi
lahendamine õigupoolest peaks olema?
Kui ma teaks vastust sellele küsimusele, siis ma oleksin Darfuris
ja tegutseksin selle nimel, või võtaksin Oslos Nobeli
rahupreemiat vastu.
Ma ei arva, et tegu on tüüpilise
postkoloniaalse traumaga. 2003. aastal puhkenud Darfuri konflikti sisuks on
inimsusevastased kuriteod, mis on korda saadetud valitsuse heakskiidul.
Minu arvates on maailma avalikkus probleemi lahendamisse nii palju
panustanud just sellepärast, et Sudaanil on nii palju potentsiaali
(tegemist on maailma ühe kiireima majanduskasvuga riigiga – M. T.).
On lootust, et see Aafrika suurim riik võiks funktsioneerida iseseisvana
ja olla majandusliku õitsengu ja stabiilsusega eeskujuks kogu
ülejäänud Aafrikale.
Aga kõige enam vajavad
Darfuri inimesed usku õigluse ja rahu võimalikkusesse.
Nendega koos peaaegu vi
is kuud elades tundsin, et just selle järele on nende igatsus kõige
suurem.
Mis peale Darfuri teie huviorbiiti kuulub?
Islamimaailm ja globaalkonflikt islami ja kristluse
vahel pakub mulle huvi. Darfuris olles sain ma aru, kui oluline on see, et me
Läänes räägiksime lugusid ja teeksime filme, avamaks ja
näitamaks maailmale islamiperspektiivi, eriti araabia- ja farsikeelsete
moslemite kogemust ja maailmavaadet. Ma töötan praegu kahe projektiga
– üks on dokumentaalfilm, teine on mängufilmistsenaarium, mis
põhineb tõsielulistel sündmustel. Mõlemad just sel
teemal.
5. detsembril kell 13 esineb
Theodore Braun
Nordic Hotel Forumis loenguga
“Kas filmid suudavad maailma muuta”.
Loeng on kõigile tasuta.
“Darfur nüüd” linastub Kinomajas laupäeval 6. detsembril kell 19.
Vt ka www.myspace.com/DarfurNow
Theodore Braun
Nordic Hotel Forumis loenguga
“Kas filmid suudavad maailma muuta”.
Loeng on kõigile tasuta.
“Darfur nüüd” linastub Kinomajas laupäeval 6. detsembril kell 19.
Vt ka www.myspace.com/DarfurNow