Ma tõesti arvan, et kino suudab maailma muuta. Võib-olla mitte üleöö, aga positiivseid näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Al Gore’i “Ebamugav tõde” ju tõestas veenvalt, kui palju suudab hästi ajastatud dokumentaalfilm inimeste mõtteviisi muutmises korda saata. Ta aitas keskkonnamurede sogasest tiigist kristalliseerida välja olulised teemad, mobiliseerida huvi kliimamuutuse vastu. Õigel ajal ja õiges kontekstis võib film muutuse sünnitada küll. Ja film võib alati liigutada ja motiveerida inimest kinosaalis, kes läheb nähtust inspireerituna maailma muutma.


“Darfur nüüd” kisub meid emotsionaalselt kaasa. Sarnaste Hollywoodi dokumentaalide kassaedu on näidanud, et emotsioonid on õige tee jõudmaks võimalikult paljude vaatajateni. Kino­pileti ostnud inimene on justkui parem inimene, sest on “muretsenud maailma pärast”. Aga selle asemel, et vaestele nälgivatele neegrilastele teisel pool maakera lihtsalt kaasa tunda, peaksid nad hoopis Hiina kaupu boikoteerima ja vähem tarbima. Miks te ei pööranud tähelepanu Darfuri konflikti pealt kasu lõikavatele riikidele nagu Hiina ja Venemaa, kelle käitumine muudab USA katsed embargoga kriisi reguleerida mõttetuks?


Kui ma selle filmiga algust tegin, siis tundus mulle, et Darfuri konfliktil ei ole üht põhjust, vaid neid põhjusi on palju. Ma arvan senimaani nii. Sestap me räägimegi kuue inimese lood, kes igaüks omal moel üritavad seda väga keerulist rahvusvahelist kriisi lahendada. Meil on sõltumatu inimsuse­vastaste kuritegude uurija ja süüdistaja (Luis Moreno-Ocampo – M. T.); on humanitaartöötaja, kes üritab viia toiduabi humanitaarkatastroofi piirkonda; meil on rohujuuretasandi aktivist, kes muretseb Ameerika fondide osaluse pärast konfliktipiirkonnas; meil on staarid (Don Cheadle ja George Clooney – M. T.), kes sõidavad mööda maailma ringi ja kasutavad ära oma kuulsust, et tähelepanu probleemile tõmmata; meil on ka oma kodust minema aetud Darfuri elanik, kes üritab põgenikelaagris kogukonda ohtude eest kaitsta; ja lõpuks räägime loo ka kokkupõrkes Janjaweedi sõduritega (Sudaani valitsuse poolt toetatud hävitussalgad, mis rüüstavad ja põletavad külasid) lapse kaotanud naisest, kes ühineb relvastatud mässajatega, sest ei näe teist võimalust.


Kui me oleksime valinud vaid ühe liini, oleksime me saanud minna küll teemaga sügavamale, aga see ei oleks minu arvates andnud tõesemat pilti olukorrast Darfuris. Darfuri probleemid on mitmetahulised.


Aga mis puutub sellesse, et ma pakun lohutust – vastupidi, vaid ­kahe pea­tegelase tegevust võib kirjeldada kui õnnestumist. Kõik ülejäänud on silmitsi olukorra halvenemise ja tule­viku ebakindlusega. Kuid me ­räägime lugusid inimestest, kes ise usuvad et nad suudavad midagi ära teha. Nende lootus ja vaevanägemine ei peaks kuidagi mõjuma vaatajale indulgentsina, vastupidi, paljusid see minu meelest hoopis inspireerib mitte käed rüpes tragöödiat pealt vaatama. “­Darfur nüüd” on rahvusvahelise koostöö tulemuslikkuse testament, tõestus sellest, et iga l indiviidil võib olla globaalprobleemi lahendamisel positiivne mõju.


Kui palju on olukord Sudaanis pärast filmi väljatulemist muutunud? Kas te jälgite teravdatud tähelepanuga tänaseni, kuhu on jõudnud oma uurimisega Luis Moreno-Ocampo?


Jah, ma jälgin uudiseid ja hoian ­sidet nii Ocampo kui Sudaanis kohatud inimestega. Sudaani inimeste olukord on tänaseni väga halb. Toitu tarnivaid humanitaarkonvoisid rünnatakse, ka põgenikelaagreid rünnatakse aina tiheda­mini. Süüdistaja on nõudnud Sudaani presidendi al-Bashiri arreteerimist ja ÜRO on lõpuks ometi väljendanud valmisolekut – pärast pikka venitamist – viia kohale 20 000 rahuval­vajat.


Siiski, kas teil on nüüd olemas selge vastus küsimusele, miks Sudaani valitsus toetab Janja­weedi, kes omakorda tapab sadu tuhandeid inimesi – ­lapsi, naisi – Darfuris, ning sunnib miljoneid jätma oma kodud ja nälgima ebainimlikes laagrites?


Mul ei ole lühikest ja selget vastust. Ma soovin, et oleks. Nende õuduste tagamaades põimuvad ajaloolised fakto­rid, regionaalsed eripärad, keskkond ja poliitika. Kõige põhjas on ­Hartumis resideeruva valitsuse usk, et ­Darfuri piir­konna inimesed on ­julgeolekuoht. Ning see valitsus, kes 1989. aastal ­haaras ille­gaalselt, sõjalise ­riigipöördega ­võimu, tahab võimule jääda ­vahendeid ­valimata.


Vaatamata Sudaani-poolsele pretsedenditult heale koostöö­valmidusele oli mul Janjaweedi häält kahjuks pea võimatu kuulda. Aga ­minu parim vastus sellele küsimusele on mu film.


Kas täheldasite kohalike hulgas n-ö rohujuuretasandil kodanikualgatust, või oodatakse põhiliselt ikkagi seda väljapääsmatut olukorda lahendama valget meest?


Väga paljud Sudaani elanikud tegutsevad rahu nimel. Nad on organiseerunud nii laagrites kui väljaspool, eesmärgiks õiglus ja rahu. Paljud kohalikud töötavad rahvusvaheliste agentuuride heaks, et ümberpaigutatuid aidata. Ma kohtusin isegi mõne inimesega, kes valitsuses selle probleemiga tegelevad. On tsiviilisikuid, kes teevad kõik, et leida konfliktile poliitilist lahendust.


Aga – neid kõiki ähvardab Sudaani valitsus, kes käsitleb mässajate mõistapüüdmist ja läbirääkimisi reeturlusena, ning elu on näidanud, et seda karistataks karmilt.


Sudaan on n-ö tüüpiline postkoloniaalne traumatsoon, mis on edutult üritanud ­iseseisvalt hakkama saada, aga selleks vajalikud oskused jõuti kolo­niaal­perioodil ära ­unustada. ­Kelle võimuses selle ­kriisi lahen­da­mi­ne õigupoolest peaks ­olema?


Kui ma teaks vastust sellele küsimusele, siis ma oleksin Darfuris ja tegutseksin selle nimel, või võtaksin Oslos Nobeli rahupreemiat vastu.


Ma ei arva, et tegu on tüüpilise postkoloniaalse traumaga. 2003. aastal puhkenud Darfuri konflikti sisuks on inimsusevastased kuriteod, mis on korda saadetud valitsuse heakskiidul.


Minu arvates on maailma avalikkus probleemi lahendamisse nii palju panustanud just sellepärast, et Sudaanil on nii palju potentsiaali (tegemist on maailma ühe kiireima majanduskasvuga riigiga – M. T.). On lootust, et see Aafrika suurim riik võiks funktsioneerida iseseisvana ja olla majandusliku õitsengu ja stabiilsusega eeskujuks kogu ülejäänud Aafrikale.


Aga kõige enam vajavad Dar­furi inimesed usku õigluse ja rahu võimalikkusesse. Nendega koos peaaegu vi is kuud elades tundsin, et just selle järele on nende igatsus kõige suurem.


Mis peale Darfuri teie huviorbiiti kuulub?


Islamimaailm ja globaalkon­flikt islami ja kristluse vahel pakub mulle huvi. Darfuris olles sain ma aru, kui oluline on see, et me Läänes räägiksime lugusid ja teeksime filme, avamaks ja näitamaks maailmale islamiperspektiivi, eriti araabia- ja farsikeelsete moslemite kogemust ja maailmavaadet. Ma töötan praegu kahe projektiga – üks on dokumentaalfilm, teine on mängufilmistsenaarium, mis põhineb tõsielulistel sündmustel. Mõlemad just sel teemal.
5. detsembril kell 13 esineb
Theodore Braun
Nordic Hotel Forumis loenguga
“Kas filmid suudavad maailma muuta”.
Loeng on kõigile tasuta.
“Darfur nüüd” linastub Kinomajas laupäeval 6. detsembril kell 19.
Vt ka www.myspace.com/DarfurNow