See raamat on hoogne ja võimas verepulm algusest lõpuni.

Tagakaane reklaam ütleb, et "Troonide mängu" peetakse üheks paremaks viimastel aastatel kirjutatud fantaasiaraamatuks, ning see reklaam ei eksi. Kuid seda õhema telliskivi mõõtu teost tasub lugeda ka teistel peale tüüpiliste fantaasiasõprade, sest ta räägib eeskätt inimloomusest. Selle tumedast poolest. Martini maailmas valitsevad argus, ahnus ja alatus. Kui on võimalik, siis ei minda avalikule mõõgavõitlusele, vaid kägistatakse selja tagant. Mõõga asemel passib paremini mürgitamine. Loomulikult rünnatakse siin naisi ja lapsi, tapetakse rahumeeli endast nõrgemaid, seksitakse ja soetatakse sohilapsi ning mis peamine: aetakse taga vara ja võimu.

Ainet on Martin ammutanud Rooside sõjast ja "Ivanhoe'st", kuid mitte ainult. Tema maailmapilt on lai ja mõttelend võimas.

Raamatut neelates mõtlesin aegajalt, et ta on nii kuramuse põnev ja tempokas, et millalgi pean sellest põnevusest ja tempost ära väsima (öeldakse ju, et isegi mahalaskmisel on esimesed kuulid valusad, aga pärast harjub ära...), aga ei väsinud.

Loodan tõsiselt, et ära ei väsi ka kirjastus Varrak ega ei jäta seda sarja pooleli, nagu juhtus Robin Hobbi "Salamõrtsuka õpilasega". Sest Martini seitsmeosaliseks kavandatud seeria (seni on ilmunud neli raamatut) väärib jätkamist. Ma juba ootan teist osa.