Getoglamuur
Ela ja mõtle nii nagu sinu grupile kohane! Harilikult noomitakse nii neid, kes tahavad toimida oma äranägemise järgi. Ole see, kes sa oled, julgustab autentsuse eetika. Eestis, nagu mujalgi Euroopas on järjest süvenemas rahvuskogukondlus oma kokkupõrgete ning integratsioonimuredega. Seoses sellega võib eristada juhuslikku, vabatahtlikku, eesmärgistatud “getostumist”. Heaks näiteks on territoriaalne erladumine, näiteks Koplis või Tiskres, kus esimesse on aja jooksul kogunenud vaesemad inimesed, teise ostetakse aga miljoneid maksvaid ridaelamubokse, et moodustada “uusrikaste” kommuun. Gruppi kuulumine territoriaalsuspõhimõtte järgi on Eestis tihti ühendatud etnilise lisakriteeriumiga.
Mis on kommunalism?
Kommunalism on ühe elanikerühma erahuvidest lähtuv poliitikasuundmus. Kommunalismi (pr. communauté - kogukond, kommuun) huvikeskmes on kultuurigrupp, kelle ühtekuuluvustunne tekib läbi usu-, keele- või rassifaktori. Prantsuse ideoloogia kasutab seda terminit igasuguse etno- ja sotsiaaltsentrismi, aga ka lihtsalt kollektiivse enesekesksuse puhul. Põhjuseks tuuakse ühe inimgrupi kõrge eneseväärtustamise või enesesse sulgumise modernses kultuurikeskkonnas, kus hinnatakse avatust ning kosmopoliitset ellusuhtumist. Kommunalismi puhul ei ole tegu ajaloolise piiratusega, vaid pigem moodsa ideoloogia ja strateegiaga, mis on sündinud koos ühiskondlike muutustega.
Kommunalismil on ka rahvusvaheline aspekt. Klassikaline on näiteks rahvusgrupi side piiritaguste rühmitustega, harilikult naaberriikides. Pealtnäha sõbralik kommuun võib vabalt olla riigile ohuks, kui omab toetuspinda välismaal. Kommunalistlikel liikumistel on rahvusvahelise dimensioon.
Geto-isolatsioon
Prantsuse ametlik infoteenistus esitas sügisel siseministereeriumile aruande kriitiliste elamukvartalite kohta. Aruanne räägib arvukatest isoleeritud äärelinnadest, kus jõudsalt arenemas ühiskonna eri klassidesse kihistumine. Probleemses muretsoonis asub üle 600 eeslinna ja elab kokku üle 2 miljoni elaniku. Selgub, et Prantsusmaal on süvenemas kogukondlik elukorraldus. See on seni nähtamatuks jäänud ning ebaoluliseks peetud probleemideahel. Prantsusmaal oli 1980. aastate alul äärelinnades näha üksikuid immigrante. Arengumaadest ning endistest koloniaalriikidest pärit tööjõud mahutati toona hiigeltehaste ja majandite kõrvale püstitatud linnakestesse, cité’desse. Täna elab töölislinnades üle 40 eri rahvusgrupi, harva leiab sealt prantslasi. Pinnuks silmas olevad kvartalid majutavad mitte enam entusiastlikku tööjõudu, vaid sadu tuhandeid immigrante, töötuid, raskes majanduslikus olukorras vaevlevaid perekondi ning asotsiaale. Ääretult halvas korras ja ohtliku ümbrusega töölisgetod aretavad alalhoiuinstinkti läbi sündinud uut subkultuuri, mille probleemiks on keeleprobleem ning võimetus integreeruda Prantsuse ühiskonda, isegi kui getod on paljurahvuselised.
Täna on Pariisi, Strasbourg’i, Marseille’ ja teised suuremad keskused vallutanud vabatahtlik getodesse ümberasumise buum. Kunagine territoriaalne ühisgeto on asendunud just religioosse või etnilise kuuluvusteguriga kindlasse gruppi. Igasugune usk ähvardab süvendada rahva lahterdamist gruppidesse ja sestap peab riik religiooni suureks hirmuks, hoides usku riigiaparaadist võimalikult kaugele. Prantsusmaal on tsiviil- ning usuelu vahel tume kuristik, siin ollakse vaimuliku võimu vastu sama põhimõttekindlalt kui kommunaalkorra vastu. Riigi sisepoliitikasse ei oodata heameelega ühtegi mõjutust erinevatelt usugruppidelt: ühiskonnalorrale võib olla ohuks nii islami fundamentalism kui katoliku kiriku mõju.
Värske aruanne kinnitab aga kommuunide plahvatuslikku kasvu Prantsusmaal ja mitte ainult äärelinnades.
Uued getod
Uut tüüpi getod tekivad ka kohalikest, prantsuse päritolu elanikest. Näiteks kerkivad suurlinnade juudikvartalite kõrvale uued juudikeskused, elanikeks prantsuse põlisjuudid. Miks asuvad põliselanikud uutesse kommuunidesse, kui harjumuspäraselt pole Prantsusmaal iial taunitud kultuurierinevusi? Prantsusmaa majutab suurimat juudi- ning moslemikogukonda Euroopas, ning idee poolest võib siin ortodoksne juut elada tänavaelu sama vabalt kui loori mähitud araablane.
Aga juudid on oma uues äärelinnas rõõmsad, siin saavad nad elada omade keskel; neil on oma restoran, oma kohvik ja kvartal, oma pood ja peosaal. Ja pole tüütuid segajaid, kes jõlguks nende kosher-poodide rägastikus. Riigil on mugav majutada ühte elamukompleksi vaid ühte rahvus- või usugruppi kuuluvaid inimesi.Säärane majandamine hoiab ära kokkupõrked, sest eri gruppide vaheline puutepunkt on minimaalne ning kontakt on olematu. Igaühele-oma-koht elukorraldus esitleb uut, odavate vahenditega saavutatud sotsiaalrahu mudelit, mis ei nõua riigi sekkumist.
Homo-Harlem
Kolmkümmend aastat tagasi peeti homoseksuaalsust skandaaliks, tänapäeval on aga seksuaalvähemuste õigused Prantsusmaal kaitstud. Viimase 20 aasta jooksul on ühiskonna areng olnud plahvatuslik. Samasooliste paarid saavad Prantsusmaal tsiviillepingu õigusega ühte heita ning seksuaalvähemuste õiguste täitmist kaitseb president. Isegi keelekasutus on aastatega muutunud: enam ei ole “pedesid” ega “lesbareid”. Ajakirjad ei naeruväärista seksuaalvähemusi, telekanalid näitavad mahukaid eriprogramme. Ainsad ebakõlad võivad tekkida töösektoris.
Kuid sellegipoolest on Prantsusmaa linnades eraldi geikvartalid, Pariisis on selleks kunagine juudikvartal Le Marais. Sealsed baarid ja kitsch-kingipoed on suunatud kitsale klientuurile, ning mitmetesse restoranidesse on heteropaaride sissepääs lausa keelatud...
Kaks kallast
Täielikus eraldatuses ei ela siiski ükski kogukond. Pariis on ju ikka see, mis ta on alati olnud - kosmopoliitne pealinn, kus segunevad maailma erinevad kultuurid ja köögid: struudel ja Riia sprotid rue de Rosiers’ juudikvartalis; korralik tandoori Passage Brady’s ning kebab türklaste tänavatel 10. linnaosas. Pariis on justkui Romain Gary romaan “Elu alles ees “otsast lõpuni.
Igasugune kommunalism on individuaalsuse ning kosmopoliitsusevastandiks. Gruppidesse koondunud ühiskond on individualismi või kosmopoliitsust rõhutava ühiskonna lõpp. Põhjus, miks juudid end eraldavad, pole mitte enda kaitsmine võimalike rünnete eest, vaid selleks, et elada omasuguste keskel ja näha vaid tuttavaid ja vastuvõetavat ümbrust. Ja Pariisi Homo-Harlem Le Marais majutab endas lõbustusasutusi, mis pole selleks, et pakkuda keelatud meelelahutust, vaid et näidata omasugustele omasuguseid. Sotsioloogid nimetavad säärast käitumist inimlikuks, sest igaüks otsib omasugust ning niikaua kui eksisteerib kommunalism, on olemas ka teise kalda fenomen: homod contra heterod, rive gauche ja rive droit, Ida versus Lääs, Buda ning Pest. Kõrgaadel valib ju ikka kallid kvartalid ning rahatud otsivad õlatunnet etnilistes ja töölispiirkondades.
