Ginsbergi vennaskond, värskelt ühendatud
Kohtasin laupäeval tuttavat luuletajat ja küsisin talt, kas ka tema õhtul sammud KuKu klubisse seab, et rahvusvahelisest luuleelamusest osa saada. Ta vastas et mitte, kuna tal pole aega ja eelkõige ei meeldi talle üldse luulet kuulata – meeldib üksnes raamatust lugeda. Muidugi on kuulamine ja lugemine isesorti asjad, kuid pean tunnistama, et mulle meeldivad mõlemad. Kaif on iseloomult erinev, aga võib olla kvaliteedilt sama.
KuKu oli luulehuvilist rahvast peaaegu täis. Kuigi laudade taga leidus mõningaid vabu kohti, istusid inimesed toimuva täpsemaks jälgimiseks otse lava vastas paiknevale trepile, kuhu ka ise tagumiku toetasin. Taolistel üritustel on sundimatu käitumine soositud ka publiku poole pealt, ei pea istuma hardunult ja kramplikult kui soolasammas. Pole vaja olla akadeemiline. Iga kell võib minna vetsu või siis hoopis uut jooki tellima. Emotsionaalne kaasaelamine on tervitatav.
Poetry slami iva on vabastada luule püha lehma oreoolist ja tuua ta võimalikult vahetult publikuni. Tavapäraselt on see ühtlasi võistu esinemine, kus kuulajad saavad autoritele punkte anda ja lõpuks kulutatakse välja võitja. Umbes nagu räppijate vaheline MC-battle´i traditsioon hip-hop kultuuris. Side popmaailmaga on seega ilmne. Rock´n´roll. Tallinna ürituse juhtlausena kõlas, et ka luule võib olla tantsitav.
“Poesie Unitedi” juures oli võistlusmoment meelega ära jäetud ja selle asemel rõhk asetatud hoopis rahvusvahelise kamba ühistoimele. Ettevalmistatud eeskava moodustas toimiva terviku küll, rütmid ja meeleolude vaheldused olid päris hästi paigas. Luuletajad kogunesid mõned päevad enne esinemist Padisele loomingulisse laagrisse, et ühisprojekt kokku harjutada. Jäi mulje, et rokkis nagu mõeldud.
Klubilisse õhkkonda viidud luule juures ongi hea, kui ta rokib karmilt. Pehmemat sorti tundlemine ei pääseks suitsuses lokaalis lihtsalt mõjule. Jürgen Rooste purskas talle omastel urbanistlikel teemadel, fs pritsis külmalt kalki ja salvavat, kuid tänapäeva suhtes õiglast sappi. Kõige lüürilisem, ajatum ja vaiksem oli Asko Künnap, kuid kontrastina kõigile teistele pani ta oma esinemisviisiga ometi ennast kuulama. Muu hulgas luges Künnap ette luuletuse “Lydia Koidula on surnud”, mis oli (irooniliseks?) parafraasiks “Poesie Unitedi” ühiselt esitatud lõpupalale “Allen Ginsberg is Dead”. &n bsp;
Meeldetuletuseks. Ameerika poeet Allen Ginsberg (1926-1997) oli üks esimesi biitnikke, hipide sugulane. Haritud mees, õppejõud mitmes ülikoolis. Samas väga boheemlik. Kritiseeris teravalt poliitikat ja ühiskonda. Vaat nii. See on tähtis, sest enamikku KuKus üles astunud luulekambast ühendaski just Ginsbergi vaimsus. Muu hulgas sünkretistlik religioossus ja mure kogu maailma käekäigu pärast. Lõpuluuletuse “Allen Ginsberg is Dead” ivaks oli, et Allen Ginsberg on küll surnud, aga tema pärand mitte ja pärandi arendajad tegutsevad vapralt edasi.
Antoine Faure luuletas prantslasele iseloomulikult vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Tema keelekasutus oli kõige peenem ja estetistlikum, teised panid meelega argisemat teksti ja slängi. Poola nime ja range hoiakuga sakslane Wehwalt Koslovsky nimetas idiootsuseks moodsate inimeste hulgas laialt levinud soovi iga hinna eest üle oma varju hüpata ja oskamatust olla loomulik. Duetis teise sakslase Tobias Hoffmanniga mõistsid nad hukka tarbimiskultuse.
Ameeriklane Ben Porter Lewis luuletas unistavalt Buddhast ja tahtis teada saada, mida inimesed Buddhalt võimaluse korral küsiksid. Mustanahaline paindliku liikumisskeemiga ameeriklane Milo Martin oli soe ja sõbralik ning õhutas väärtustama inimeste- ja rahvustevahelisi erinevusi. Eestist haakus Ginsbergi koolkonnaga kõige selgemalt Jürgen Rooste, pidurdamatult pulbitsevate kujunditekärestike poolest. Rooste laulis bluesi ja Martin räppis, vahepeal löödi ka trummi.
Õhtu lõpetas särtsaka kontserdiga kohalik ska-kollektiiv Soterios, mis pani nii publiku kui esinejad tantsupõrandal rõõmsalt läbisegi hüplema. United. & nbsp;
Pisut norides võib retooriliselt küsida, et kas kõik uus popkultuuris peabki olema taasavastatud vana? Kuid miks ka mitte. Üldinimlikud põhiväärtused on ju igipõlised ja “Poesie Unitedi” rahvusvaheline luulebänd puhus neile sisse värske vaimu. Kui palju on üldinimlike põhiväärtuste kuulutamise juures maailmaparandajalikku poosi ja palju isiklikku läbitunnetatust, on iseküsimus. Võib öelda, et intiimsust paisati seekord õhku ehk vähevõitu, aga sotsiaalsus rokkis selle eest täiega.
Poetry slami laadis luuleõhtu “Poesie United”
21. mail Tallinnas KuKu klubis.
Esinejad: Wehwalt Koslovsky, Tobias Hoffmann (Saksamaa), Ben Porter Lewis, Milo Martin (USA), Antoine Faure (Prantsusmaa),fs, Asko Künnap, Jürgen Rooste (Eesti).
