Giuseppe Perverdi Big Band “Töö”

Hiiumaa punkherilaste huumor.

(MTÜ Mäigas)

“Ei Mozart ja Verdi, Rossini, Vivaldi
küll tunneks muusikat me sees”

Need kaunid read Black Velveti loost “Soolo” oli piisav põhjus, et kamp Hiiumaa noori oma punkiva bändi Giuseppe Perverdiks ristis. Sarnaselt paljude obskuurse helihuumori orkestritega (nagu B.D.Ö näiteks) tolgendab nime tagaotsas veel tähis millestki suuremast. Ent petukaubaga pole vähemalt hiidlaste puhul tegemist – saare tuntuim grupp on nad hetkel kindlasti.

Roki ja huumori libedad ühissõidud on päris peen mäng ja g-perverdid valdavad seda omamoodi, vähema lällamise ja suurema rõhuga rõlguste korrutamise peale. Näiteks pala “Mis nuss” ainuke luulerida mis nuss see on, et väike laps ei söö sitta? saavutab loo jooksul lausa filosoofilise alatooni, sest puudub selgitus, kas lapsele pakutakse tõesti sitta süüa või on tegemist halva junk-food’iga millega keegi oma last kasvatab.

Väikest viisi skandaalne video loole “Hoidke eemale” (vaata videot aadressil myspace.com/giuseppeperverdibigband – toim.) tutvustab aga enesepila gurmeevormi ehk siis arbuusikeppi. No päris kindel, et mitte just kõigi maitse. Samas ega keegi ei käsi ka. Hoolimata rämeraudsest koorikust pole lugudes ei viha ega paikapanevat survet, ei rentslikarjeid ega poliitilisi süütenööre. Pole ka liigset katsetamist helipiiridel (helirežissöör Elmu Värk on väga omal kohal nuppude taga).

Välja arvatud mõni liigne pude, jäävad järgi ainult hitid. Ja neil on kokkuvõttes umbes selline skeem: mõne gruuviva meloodia- ja mõtteteraga rännatakse kiirelt ja efektselt läbi paar hoovõttu ja tippu, stiiliks kindlakäeline hardcore-pop, tihedate metal-sööstude ja punk-peeretustega. Korra pöörab asi täitsa retrolikule boogie-rock’i rajale, kust korjatakse peale naishääl Liisa TitsMan – tema lisab kord hipilikku, kord kirikuhäälset, aga veidralt vajalikku lisanooti. Ots on kiirelt käes, aga meeldejäävat materjali õnneks jagub. Tubli töö, perverdid. 9