GLOBAALNE PEASTSOOJENEMINE

Möödunud nädala lõpul esilinastus korraga üle maailma superhiti – vandenõuromaani;“Da Vinci kood” filmiversioon. Areenile saatsid telegramme korrespondendid koodikolletest.

India kristlased näljastreigivad – filmi esilinastus lükati edasi. Tais nõutakse, et filmi algusesse ja lõppu monteeritaks kirjad, mis selgitavad – tegu on fiktsiooniga. Globaalne peastsoojenemine? Muidugi. “Da Vinci koodi” professor Teabing ütleb: “The greatest story ever told is the greatest story ever sold”. See kehtib tingimusteta ka Dan Browni romaani ja selle põhjal vändatud filmi kohta.
Selleks pole vaja vandenõulase aju, et taibata, kui palju on tänu “Da Vinci koodile” kasvanud huvi kristluse vastu, rääkimata siis sellest, et iga raamatu- ja filmiturist viib “saladusega” seotud paikadesse piletiraha ja iga kirjutatud sõna, olgu nii kriitiline kui tahes, täidab omakorda Sony korporatsiooni taskuid.
M.T.

Viisakalt küsides, järsult eitades

Cannes’i kogunenud kriitikud-ajakirjanikud on harjunud pärast pressilinastustoma emotsioone välja puistama häälekalt: kas aplausiga või valju buuuuuga. "Da Vinci kood" sai mõned aplausihakatised. Egas väljavilistamiseks ka otseselt põhjust polnud.

Pressikonverentsil oldi uudishimulikud-viisakad. Peamiselt küsiti probleemide kohta kirikuringkondadega. Režissöör Ron Howard tõrjus õhus olevaid probleeme malbelt: "Jah, film põhjustab diskussioone, kuid seda teeb igasugune ilukirjandus. Tegemist on meelelahutuse, mitte teoloogiaga." Tom Hanks: "Kirik võtab ära meie patud, aga mitte meie ajud." Silmusest, et kuidas oli ikka selle Jeesuse abiellumisega, libises Hanks kenasti välja: "Mind ei olnud seal."

Elevust tekitas Püha Graali otsijat mängiv inglise näitleja Ian McKellen, kes on eraelus ka gei-aktivist: "Mul on väga hea meel, et Jeesus oli abielus. Kuna katoliku kirikul on muresid homodega, siis see on üheks kindlaks tõendiks, et Jeesus polnud gei."

Viisakused viisakusteks, kuid õhtul asusid kriitikud tegema oma tööd – kirjutama arvustusi järgmise päeva festivaliväljaannetesse.

Hollywood Reporter: "Süžeed ei vea karakterid, on vaid puslede lahendamine ja koodide murdmine... Valdavalt värvitud karakterid... Kangelase ja kangelanna vahel puudub igasugune keemia... Miks lubas režissöör sellisel tugeval ja veetleval näitlejaseltskonnal mängida nii kramplikult ja sarmitult? Film ei tõuse kusagil patuse naudingu nivoole. Liiga palju süütunnet. Ja naudingut õige napilt."

Variety: "Rahvusvahelise odavkirjanduse menukist on saanud puupäine ja sünk asjandus, režissöör ja stsenarist on melodraamast välja kurnanud igasuguse lõbu ja jätnud ootava publiku silmitsi rõhuvalt sõnaohtra filmiga, mis ei ole just päris nüri, kuid läheneb sellele niivõrd, kuivõrd võib sellise provokatiivse materjali juures üldse ette kujutada."

Prantslaste festivali päevaajakirja Le film français viieteistkümnest kriitikust andis viiepallisel skaalal – "meeldib pööraselt" kuni "absoluutselt mitte" – kümme kriitikut filmile hinnangu "absoluutselt mitte". Selleks märgiks oli toosama tuttav arvutinägu, kel suunurgad alla tõmmatud. Muidugi ei takista see hammaste teritamine filmi tõusmist selle aasta üheks kassafilmiks, nagu on näiteks "Harry Potter". Näib, et isegi filmi produtseerinud Sony Pictures ei lootnud eest leida nii suuri publikuootusi.

Cannes’i festivali organisaatorid ise on muidugi selle avafilmiks valimisega rahul. Kirikuringkonnad on teinud tasuta reklaami. Ka paar inglise nunna tulid festivalipalee treppide ette oma pahameelt näitama.

Prantslased on avafilmiks ikka võtnud sellise, kus tähelepanu all Prantsusmaa ja prantsuse kultuur. Filmi lõpus jõuab Tom Hanks Louvre’isse. Siin on siis üks maailma keskpunkte.

Jaan Ruus
FIPRESCI žürii liige, Cannes

Labürindi lõksus

Paljusid võluvad muinasjutud. Budistlik traditsioon pakub mõistulugusid ka täiskasvanuile. Jutuvestjad on populaarsed.

Hingepüüdjad teavad, et vähesed suudavad väljamõeldise ja tegelikkuse vahet näha. Seepärast väitis ka Karl Marx, et kirjutas tõsiloo.

Kirjanik Dan Brown kuulub mütomaanide hulka, uskudes omaenda fantaasiat. Ta kasutas ära huvi salaseltside, varjatud teadmiste ja muinaslugude vastu, kirjutades menuromaani "Da Vinci kood", mida on müüdud 45 miljonit eksemplari.

Selle alusel lavastas Ron Howard samanimelise ekraaniloo, mis läks maksma ligi 1,3 miljardit krooni.

Nii romaan kui ka mõnevõrra erinev film, mis reedel tagasihoidlikult esilinastus Rootsiski, on fantaasiavili, alates Jeesuse müüdist ja lõpetades salaordu Opus Dei verejanulise klaperjahiga.

Kas Brown tahab lugejat arendada või vaimsesse lõksu meelitada?

Sellel pealiskaudsel autoril pole midagi mõistlikku öelda. Isegi sõidukirjeldus Saint Lazare’i rongijaama on sedavõrd väär, et raamatu prantsuskeelses tõlkes tuli teha olulisi parandusi, et pariislane linna ära tunneks. Ka pole ta heitnud pilku teatmeteosesse, muidu teadnuks ta, et pealkiri logiseb. Tähendab see ju Vincist pärit koodi. Õige olnuks "Leonardo kood".

Ülilakoonilises stiilis on raske arendada kujundeid ja süüvida tegelaste psüühikasse.

Film on eriti pinnaline, vahel koguni segane, hüplik ja kohati paljusõnaline. Howard ei valda kujundikeelt, ei suuda tekitada isegi thrillerile kohast põnevust. Tom Hanks professor Robert Langdonina jääb kahvatuks. Kahe ja poole tunnise filmi kestel mõjub ta kohati lausa igavalt. Rootsi ajakirjandus avaldas peamiselt negatiivset kriitikat. Aftonbladet oli kõige kriitilisem.

Brown vürtsitab evangeelset müüti pikantse väitega, justkui olnuks Jeesus Maarja Magdaleenaga abielus.

Brown ei räägi kiriku tegelikust saladusest: Jeesuse lugu pärineb budistlikest vagajuttudest, mis avaldati mitusada aastat e.m.a koondtiitliga "Buddha evangeelium". Uue Testamendi tekstid on sõna-sõnalt, rütmikat ja gematriat säilitades budistidelt üle võetud. Teadusliku tõestuse sellele esitas taani ajaloolane Christian Lindtner uurimuses "Kristuse saladus".

Ristiusu eesmärke on inimkond elulabürindi lõksus hoida, võtta temalt vastutus, esitades plagieeritud muinasjuttu kuritegelikult tõe pähe, et takistada vaimset arengut.

Fundamentalistlikud kristlased nahutavad oma keha, nagu romaanis ja filmis teeb Opus Dei munk Silas. Antiikilma filosoof Pythagoras pidas keha kahjustamist roimaks.

Rõhutan oma filosoofilises romaanis "Eemaldumine Kartaagosse": "Mida väärtuslikum on kunst, seda rohkem jääb see varju, vajudes kalliskivina sügavusse, kust selle leiavad need, kellele väärt kunst, kalliskivi, mõjub hinge õilistavalt."

Mida väärtusetum looming, seda suuremat kõlapinda see saavutab. Browni teos kinnitab seda.

Jüri Lina
Stockholm

Los Angeles

Bible – the book of lies? – kutsub teadete tahvel piibliteemalisse loengusse Lõuna-California ühe mainekaima ülikooli (UCLA) aulas "Da Vinci koodi" avanädalavahetusel. LA on Ameerika üks vabameelsemaid linnu ja eelkõige filmitegijate linn, sestap ei vahuta kohalikud filmi vastuolulise temaatika üle nagu enamik Ameerikast. Luubi all on pigem see, kuidas Ron, Tom ja too "prantsuse näitlejanna" oma tööülesannetega hakkama said. Kuigi "Da Vinci kood" on kahtlemata sündmuslik film, ei korraldanud stuudio LAs mingeid erilisi ülelinnalisi aktsioone.

Filmitegijate lemmikkino Arclight Hollywoodis (ikka sound’i jm tehnika tõttu) tegi aga kärsituile raamatu fännidele žesti: "Da Vinci kood" jooksis reedel, 19. mail kinos alates kella kuuest hommikul. Esimesed huvilised võtsid Sunseti bulvaril end sappa kell kolm öösel ja lõid pokkerit mängides aega surnuks. Kinos ootas neid aurav ameerika hommikusöök ning kuum kohv. Filmi näidati ajaloolises Cinerama Dome’i saalis, mis on avamisest saadik – 1963 – olnud populaarne blockbuster’ite esilinastamise koht. Kui linnarahvas oli skeptiline, et kas Tom on nüüd ikka see kõige õigem staar Langdoni mängima – "Raamatu põhjal kerkis silme ette veidi atraktiivsem mees kui Hanks," kommenteerib näitleja Dal Wolf –, siis Tautou kohta ei osatud alul midagi arvata. Kõik, mis tuleb Euroopast on cool’im ja kvaliteetsem – see on levinud hoiak. Vaevaliselt inglise keelt purssiv Tautou ei suutnud end aga ameeriklastele piisavalt arusaadavaks teha ning nagu iga vängem aktsent vähendas see tema krediteeritavust aruka Sophie’na.

Näitlejaist saab kõige enam kiidusõnu Paul Bettany: "Vot tema on filmi ainus highlight – tõeliselt evil, õel ja paha kuju," satub saksa päritolu teleprodutsent Michael Remmert õhinasse. "Üldiselt polnud ses aga piisavalt aruka filmitegemise tunnuseid. Miks pole peategelaste vahel mingi romanssi? Brown erinevalt Howardist teadis, mida tegi. Ja see teema – keda see huvitab, kes Jeesus tegelikult oli! Ükski uus teooria ei muuda ühtki usundit millekski muuks kui inimhingede mõttetu kurnamise vahendiks, mis on kahjuks juba, jah, sajandeid kestnud!"

Filmitegija Timothy Linh Bui kurdab: "Uimane film, justkui oleks Xanaxit söönud, selle vahega, et Xanax teeb palju lõbusama olemise."

Linna paranoilisemat kontingenti esindab aga Liibanoni päritolu jurist Beth Najjar: "Mina seda filmi küll vaatama ei lähe. Seda ümbritsev melu on natuke liiga suur. Tuleb mõni hull ja laseb kino õhku. Neis kohtades ju relvakontrolli pole!" Paljud LAs elavad ikka veel selles hirmus, et Hollywood is next.
Aigi Vahing

Tokyo

Tokyo kirevale linnapildile annab juba mitu nädalat rahustavat tooni too saladuslik naeratus. Sama leebelt näivad jaapanlasedki suhtuvat "Da Vinci koodi" maaletulekusse: kuigi laupäeval olid kinodes sajameetrised sabad, publikurekordid purunevad ning raamatupoodides tervitavad meid krüptoloogia-alaste teoste virnad, eelistatakse pikettidele siiski piksleid. Roppongi Hillsis avatud Da Vinci Koodi Muuseum eksponeerib nimelt filmis esinevate kunstiteoste kõrgresolutsioonilisi digitaalversioone, mis tavapärasel moel kõrvuti seintele paigutatud, kuid nupuvajutusel ilmub maali asemele filmiklipp, millel on vastava sisuga seletav loeng. Näituse staariks on kahtlemata elusuuruses "Püha õhtusöömaaeg", millel apostlite jalad pidavat olema paremini näha kui kunagi varem.

Kuid vandenõuteooriatest enamgi erutab jaapanlasi see, kuidas hiljuti Tokyos filmi reklaamimas käinud Tom Hanks kohtumisel peaminister Koizumiga viimase soengut ülistas. Kohevate hõbedaste lokkide poolest tuntud Koizumi olevat kohe vestluse alguses märkinud, et näitleja on sedapuhku oma tavapärase lühikese soengu õlgadeni langevate kiharate vastu vahetanud. Hanks kostnud seepeale, et tahtis ameerikapäraselt Koizumit järele teha. Järgmisena lubas ta halli juuksevärviga katsetada.
Lauri Kitsnik
poeet

Moskva

Suur valge rist ja kiriklikud laulud võtsid vastu neid, kes läksid "Da Vinci koodi" vaatama esilinastuse päeval Moskva suurimasse kinosaali Puškini väljakul. Vene kuulsaima poeedi monumendi ette sättisid end kümmekond õigeusu aktivisti. Vanematel meestel olid seljas tsaariaegse sandarmi ülikonda meenutavad kostüümid – nagu 4. novembri uusnatside paraadil. Nad hoidsid käes ikoone ja loosungeid stiilis "Ostad kinopileti – müüd Kristuse maha". Nooremad miitingulised laulsid kirikulaule, mis vaheldusid pühakirjast pärit vahetekstidega. Küllaltki hale vaatepilt – suurema osa huvilistest moodustasid teleoperaatorid ja fotograafid. Seevastu Puškini kuju tagant paistva Mona Lisaga hiigelplagu alla kogunesid tõelised rahvamassid. Ilmselt jooksid moskvalased sel päeval tormi kõigile 80 kinosaalile, kus "Da Vinci kood" esilinastus. Pileteid polnud paljudes kinodes mitu tundi enne seansside algust enam saada. Järgmisel päeval tuli piletid lõuna paiku varakult välja osta ja isegi siis pakuti ainult 1. ja 2. rida. Isegi Puškini hiigelkinos läksid müüki rõdukohad, mida tavapäraselt ei juhtu. Usutegelaste filmivastane propaganda kandis sootuks vastupidiseid vilju.
Igor Taro
SL Õhtulehe Moskva korrespondent

Berliin

Filmiplakatid ummistasid küll juba nädalaid linnapilti, aga selge on see, et jalgpalli MMi ootuses kahvatub KÕIK. Juba pikemat aega on siin kogu elu, iga sõna ja liigutuse taga jalgpall. Kesklinna ehitatakse suurtes kogustest tohutuid lavasid ja ekraane ja telke ning Hollywoodi põhikino Cinestar ette, Sony Centerisse kerkibki praegu hiigelsuur lava-ekraan MMi jaoks. Seega, filmivaatajate saba polekski kino ette ära mahtund.

Vinci-film alustas juba neljapäeval, 32 kinosaalis (seansid kella kahest päeval kuni poole kaheteistkümeni öösel!). Ja sellest ainult kolmes saalis originaalkeelsena! Piletisabas seisid nendes kinodes küll valdavalt ameerika inglise keelt kõnelevad inimesed, kohalikud armastavad ikka saksakeelset pealelugemist.

Kuna film on üle 2,5 tunni pikk, on poole filmi peal pissipaus. Saksa hollivuudilistes kinodes vist tavaline asi, aga eks tegu ole pigem tarbimispausiga, et jõuaks ikka rohkem popkorni osta.
Madli Pesti
tudeng

Pariis

Professionaalse pariislase huviläve on siinse ürituste- ja reklaami-Gesamtkunstwerk’i taustal keeruline ületada. Seda tähelepanuväärsem on edu, millega randus Sony Picturesi meisterdatud turunduslaev eelmisel nädalal Hollywood-sur-Seine’i elanike teadvuses. Pärast hommikust Da Vinci Mueslit ja Da Coca Code’i, Concorde’i üleni "Da Vinci Code’i" seinamaalinguga kaetud metroojaamast väljudes ning reipalt mööda Da Vinci Code tour’i Louvre’i poole sammudes, rikub vaevalt kellegi tuju paari pahura katoliiklase poolt näppupistetud Dan Browni blasfeemias süüdistav lendleheke.

Filmi (tõenäolise) tulevase edu saladus seisneb ekstraklassi sünergilises lobitöös Prantsuse riigiametnike, Louvre’i, Cannes’i ning kõikvõimalike teenindusettevõtetega, raudtee muu hulgas. Müüa maailma kõige turistirohkemas linnas midagi kultuuriministri ning tähtsaima muuseumi kaudu on hoopis teine asi kui McDo’s M&M’se jäätise peale raputada. Selge on see, et kõiki ei ole kerge rõõmustada, eriti mitte usklikke. Siiski, vastupidiselt meediasahinale solvunud Kirikust, tundub, et paavsti esindajad lahkusid 17. mail Cannes’i kinosaalist malbelt naeratades. Olgugi et filmi lõppu ei monteeritud Opus Dei soovitud teatist, tervitavad nad avalisüli oma interneti kodulehe miljonit uut infojanust külastajat ning seletavad abivalmilt Opus Dei tegelikke eesmärke.
Alo Paistik
kunstitudeng

Edinburgh

Kuigi šotlased pole just ülimalt vaga rahvas, on see peale Põhja-Iirimaa üks neid väheseid paiku, kus katoliiklased ja protestandid on teineteisega nii vihasel vaenujalal, et see võib drastilistel juhtudel maksta elu.

Tundub aga, et see kehtib vaid jalgpalli puhul. Pange Glasgow’ vutimansade Rangersi ja Celticu fännid ühte pubisse ja oodata on vihaseid kokkupõrkeid. Tooge kinolinale aga film, mis raputab kristliku kiriku alustalasid – ja saalid on puupüsti täis.

Üks põhjus võib olla selles, et osa raamatu ja filmi tegevusest leiab aset Edinburghi külje all Rosslyni kabelis. Ja kuigi šotlane võib kabelit vabalt oma silmaga vaadata, tahab ta ikkagi koduse asja Hollywoodi kinolinal ära näha ja rõõmustada.

Karta on, et Rosslyni kabelit haldav rahvas aga nii väga ei rõõmusta. Juba raamatu ilmumisest peale hakkas muidu vaiksesse pühakotta, mida aastas väisas vaid 6000 inimest, voolama katkematu inimmeri, kes kõik tahtsid Püha Graali asupaika ise näha, kogeda, katsuda ja esitada lugematul hulgal rumalaid küsimusi. Millise inimtsunami toob endaga kaasa aga menufilm, ei oska keegi ennustada.
Aet Süvari

Bangkok

Tais, kus 65 miljonist inimesest on 90% budistid ja alla 1% kristlased, suutsid viimased ikka organiseerida "Da Vinci koodi" vastast kära. Kristlikud organisatsioonid nõudsid Tai tsensoritelt filmi lõpuosa kärpimist 10 minuti võrra. Kuid sellega ei olnud nõus tootjafirma Sony Pictures. Kolmapäeval leiti kompromiss: filmi ette ja taha lisati taikeelne teade, et tegemist on väljamõeldisega. Neljapäevase esilinastuse publik naeris selle hoiatuse peale laginal ning film algas lõbusas meeleolus. Leebed naeratused olid kinoliste nägudel ka pärast seansi lõppu.
Mai Loog