Godflesh “Streetcleaner”
Kui läheb käima plaadi avalugu “Like Rats” ja te tunnete, et jah, just see on teie jaoks õige, siis on kõik hästi. Kuid veel paremini on siis, kui midagi tundub siin olevat totaalselt valesti. Asi on selles, et enamik sellest muusikast, mida maailm enne Godfleshi debüütplaadi ilmumist 1989. aastal heavy metal’ina tundis, toitus oma väljenduslaadi loomulikkusest. Metal ei lubanud olla muud kui roki olemuse kontsentraat. Tõsi küll, ta oli liialdatud, moonutatud ja karikeeritud, aga pakkus ikkagi põhimõtteliselt sedasama, mida rokkmuusika endast alati oli kujutanud. Seda ütles Iron Maiden, ütles Judas Priest, ütles iga nende ja paljude teiste kitarririff. Kitarririfid on teadagi metal’i essents, jagamatu absoluut, väljapoole pööratud ja pidurdamatu energiavalang. Kuid Godflesh oli sootuks midagi muud.
Seesama “Like Rats”, “Pulp” ja paljud teised – kuulake üle, nendes riffides puudub see rokkmuusika orgaaniline flow, puudub macho-triumfide ekspressiivne draama. Muusika on ühtaegu valuallikas ja samas katse enese suretamise kaudu vastu pidada. Mitte keegi polnud rokkmuusikas selgemini näidanud, kuidas Freudi sõnastatud “surmatungi” tegelikult mõista, kuidas ikkagi kõlab katse “viia orgaaniline elu tagasi elutusse seisundisse”.
Selle plaadi teema – nagu nimigi ütleb – on puhastus, hügieen, üldisemalt enesesalgamine. Sellest räägib metalne ja monotoonne karkass, trummimasin, G. Christian Greeni bass, mida võiks autolammutuses kasutada, ja muidugi kõik see, mille kallal rakendab oma kitarrikirurgiat Justin Broadrick. Godfleshi muusika võtmesõna pole mitte power, vaid strength, mitte jõud, vaid tugevus. Lennuvõimet pole neile helidele antud, aga nad astuvad seda rängema survega. Te saate asjale kohe pihta, aga pooleli pole ka mõtet jätta – teine plaat (stuudiokatsetused, kontsertvõtted) kulub samuti valusasti ära. 10
