Goldfrapp “Head First”
(Mute);Sündidisko, mis õnneks ei ründa.
Kümne aasta eest ambient-lurtsumises alustanud, vahepeal ka folk-elektroonikat proovinud, aga peamiselt tantsupõrandale orienteeritud briti tantsuduo Goldfrapp viies album galopeerib nõtkelt mu suunas ja hüüab: “Ma olen suurejooneline diskohitt.” Olgugi, et “Head Firsti” mõjutuste ja sugemete leidmise ja nimetamisega jätkuks (kuulamis)lõbu pikaks ajaks, näib diskoplaadi toonuse andvat 80ndate sünt-rock ja power-pop, millest on agressiivsus ja meesalge välja sõelutud. Või siis on sedasi, et mulle meeldib nii mõelda ja just sellele osale tähelepanu koondada, sest süntesaatoriakordide kuhilates ja meloodiates hiilib ringi meeldiv annus juba nimetatud kümnendi Minneapolise sound’i. Mhm.
Alison Goldfrapp ja Will Gregory on voolinud siin iga lugu kui potentsiaalset diskosaali megahitti. Varustanud kõik lood vähemalt ühe otsekoheselt ilusa viisikesega. Nad astuvad isegi nii kahtlasse tsooni, et püüavad paladesse tasahilju midagi kaasahäälitsemiseks ära peita – umbes nagu eurobiidis, umbes nagu Baltimora “Tarzan Boys”, kui keegi mäletada julgeb.
Goldfrapp, kel on alati olnud ebameeldiv püüd olla maitsekas ja põnev, on loomevaimu lahti lasknud maitsetuste siirupiookeani ja sealt elegantsi säilitades välja tulnud esimese päriselt hea plaadiga. Justkui aastal 2010 nähtud niiske unenägu DJ Tapani Ripatti hiilgavatest raadio-show’dest. 8