Alison Goldfrapp ja Will Gregory on voolinud siin iga lugu kui potentsiaalset diskosaali megahitti. Varustanud kõik lood vähemalt ühe otsekoheselt ilusa viisikesega. Nad astuvad isegi nii kahtlasse tsooni, et püüavad paladesse tasahilju midagi kaasahäälitsemiseks ära peita – umbes nagu eurobiidis, umbes nagu Baltimora “Tarzan Boys”, kui keegi mäletada julgeb.

Goldfrapp, kel on alati olnud ebameeldiv püüd olla maitsekas ja põnev, on loomevaimu lahti lasknud maitsetuste siirupiookeani ja sealt elegantsi säilitades välja tulnud esimese päriselt hea plaadiga. Justkui aastal 2010 nähtud niiske unenägu DJ Tapani Ripatti hiilgavatest raadio-show’dest. 8