Goldmund

“Madalay Of Elegance”

(Type Recordings)


“Maladay of Elegance” talletab muusikat, mida kuulates unustate kohemaid, et sel hetkel mängitakse vaid üht instrumenti. Samuti unustate, et loojaks on seesama, enamasti tühisuses rapsiv, sõdiv ja oma enda ahnuse käes kannatav inimolend. Pigem on tunne, et klaveri taga istub mõne 70ndatel NYC-s elanud ja tegutsenud helilooja vana Chopini-nimeline kass, kes peremehe supermarketi tiiru ajal klaveri taha istub, et veidi käppa harjutada. Kuid ometi pole Keith Kenniff ehk Goldmund (tuntud ka artistinime all Helios) mingi kass, vaid enam-vähem tavaline ameeriklane, kes kõnetab teid oma uues albumis just nimelt nendel “inimlikel” teemadel. “The Winter of 1539–1540”, “Apalachee” viivad teid ajas sootuks kaugele tagasi, valgete ja indiaanlaste vaheliste sõdade keskele, mis on Kennifi loomingus olnud inspiratsiooniallikaks ka varem. Sellest tulenevalt on albumil siin-seal tunda ka folgilikku hõngu. Mitmes esituses meelega võimendatud mehhaanilised klahvikolksud loovad aga lausa füüsiliselt tajutava illusiooni esitaja ruumilisest lähedusest.


Ebamaiselt kaunilt alanud teos kisub siiski ühel hetkel kiiva – pelgalt täitematerjaliks mõeldud lugudes lakkab voolavus (“Gifts”), esiplaanile kerkivad tumedakõlalised abstraktsed meeleolud.


Helges finaalis ilmutab Goldmund aga taas oma geniaalsust.
8