“Madalay Of Elegance”
(Type Recordings)
“Maladay of Elegance” talletab muusikat, mida kuulates
unustate kohemaid, et sel hetkel mängitakse vaid üht instrumenti.
Samuti unustate, et loojaks on seesama, enamasti tühisuses rapsiv,
sõdiv ja oma enda ahnuse käes kannatav inimolend. Pigem on tunne,
et klaveri taga istub mõne 70ndatel NYC-s elanud ja tegutsenud helilooja
vana Chopini-nimeline kass, kes peremehe supermarketi tiiru ajal klaveri taha
istub, et veidi käppa harjutada. Kuid ometi pole Keith Kenniff ehk
Goldmund (tuntud ka artistinime all Helios) mingi kass, vaid enam-vähem
tavaline ameeriklane, kes kõnetab teid oma uues albumis just nimelt
nendel “inimlikel” teemadel. “The Winter of
1539–1540”, “Apalachee” viivad teid ajas sootuks
kaugele tagasi, valgete ja indiaanlaste vaheliste sõdade keskele, mis on
Kennifi loomingus olnud inspiratsiooniallikaks ka varem. Sellest tulenevalt on
albumil siin-seal tunda ka folgilikku hõngu. Mitmes esituses meelega
võimendatud mehhaanilised klahvikolksud loovad aga lausa
füüsiliselt tajutava illusiooni esitaja ruumilisest lähedusest.
Ebamaiselt kaunilt alanud teos kisub siiski ühel hetkel kiiva
– pelgalt täitematerjaliks mõeldud lugudes lakkab voolavus
(“Gifts”), esiplaanile kerkivad tumedakõlalised abstraktsed
meeleolud.
Helges finaalis ilmutab Goldmund aga taas oma
geniaalsust.
8