Gootilikult hämar soulmuusik siseneb popipüramiidi

The Weeknd

“Beauty Behind the Madness”

(Republic/XO)



The Weeknd ehk Etioopia juurtega Kanada muusik Abel Tesfaye on paradoksaalne artist. Tihti räägitakse tema misogüünsetest laulutekstidest, mis nõretavad hedonistlikust dekadentsist, narkootikumidest ja seksist. Kuid vaatamata sellele suudab Tesfaye tungida läbi ratsionaalse kriitikameele ning muuta selle veidralt hämara maailma inimlikuks. Tekitades meis hukkamõistu asemel mõistmist, nii et lõpuks näeme selles isegi midagi ilusat, just nii nagu see elupõlisele dekadendile kirehoos viirastuda võiks.

See illustreerib suurepäraselt varajase The Weekndi loomingut, kuid viimasel albumil on hakanud selline kuvand mõranema. Tõsi, albumi esimene kolmandik on sama mürgiselt magus nagu ikka. Lugudes (Kanye Westi produtseeritud) “Tell Your Friends”, “Often” või “The Hills” hirmutab ja erutab Tesfaye kuulajaid nii järjekindlalt, et mõjub veidi peadpööritavalt.

Teine kolmandik läheb aga sujuvalt popilikumaks. Siit leiame megahitid “Earned It”, filmi “Fifty Shades of Grey” soundtrack’ilt ja Max Martiniga koos kirjutatud “Can’t Feel My Face”, milles Tesfaye paugutab michaeljacksonlikku diskopoppi. Need lood kõlavad nii loomulikult, et õigupoolest me ei märkagi, millal Tesfaye dekadendimaski vaikselt kergitama asus.

Parim näide theweekndliku dekadentsi ja popmuusika laulatamisest ilmneb kitarriballaadis “Shameless”, mis esitab südantlõhestavalt kaunil meloodial mõtlemapaneva loo naisest, kes oma saamatuses armastada komistab jälle ja jälle The Weekndi sarnase enesekeskse hedonisti otsa. Huvitav on siinjuures see, et Tesfaye ei jutusta meile ainult naisest, vaid ka iseendast ja teeb seda võrdlemisi negatiivses võtmes, näidates end mehena, kes üht katkist naist ära kasutab.

Seda suurem pettumus on aga albumi viimane kolmandik, kus Tesfaye asub tüütuvõitu popballaade lohistama. Põhjendamatult kõlavad ka Ed Sheeran ja Lana Del Rey, kes albumi lõpulugudes kaasa teevad. Miks need lood üldse kirjutatud on, jääb arusaamatuks. Täitematerjali pole ju vaja, sest albumijagu tasemel materjali on ilma nendetagi koos.

Ja siiski on “Beauty Behind the Madness” suurepärane album, milles gootilikult hämar ilu võtab ootamatult kaasahaarava poosi.