Göran Hägg "'Praktiline kõnekunst"'
Oli minul ülikoolis magistratuuris tiksudes vaielusi PR-iga tegelevate õpingukaaslastega küsimuses, kas propaganda ja PR on põhimõtteliselt erinevad asjad. Mina ütlesin, et ei ole. PR-i inimesed aga kinnitasid, et on, sest propaganda tegelevat valede ettesöötmisega, sellal kui PR selgitab ja valgustab. Ma ei tea, kas vahepealsete aastatega on nende seisukoht muutnud. Ehk on. Vähemalt tööandjate survel peaks olema. Tööandjatel pole vaja mingit sinisilmset idealismi vaid silmaga nähtavat tulemust masside mõjutamisel.
Göran Häggi raamat praktilisest kõnekunstist on tulemusele orienteeritud inimese silmale nagu siid. "Cicero oli pimestav stilist ja geniaalne kõnemees. Kuid samas poliitiliselt kahtlane kuju, umbes nagu omal ajal Richard Nixon. Ta oli rahva hulgast võrsunud tõusik, kellest sai rikaste ja võimukate tööriist", sedastab Hägg oma raamatu 11-l leheküljel, et õpetada ülejäänud raamatus just Cicero, aga ka paljude teiste amoraalsete oraatorite näitel, kuidas võita kuulajate südamed isegi kui te püüate puhtaks rääkida näiteks seltsimees Vainot või püstitate teesi, et fosforiidist saab saia.
Tuleb ette kunagi 70-te lõpupoole samuti LR-s ilmunud kogumik "Härrad vannutatud mehed", kuhu olid koondatud tsaari Venemaa parimate advokaatide kaitsekõned. Ka see kõne, tänu millele mõisteti õigeks terrorist Vera Zassulitsh.
Töö inimestega on peenike asi. Häggi raamat avab silmad ka neil, kes näha ei taha. Õppigem klassikutelt, seltsimehed!