Alanud 1968. aastal graafikatriennaalina, on Tallinna kõige tuntum ja pikaajalisem rahvusvaheline kunstisündmus transformeerunud sel korral ontlikuks kaasaegse kunsti triennaaliks, kus tooni annavad – nagu sarnastel üritustel ikka - sotsiaalselt teravad videod ja installatsioonid. Tundub, et graafikatriennaal tahaks täita tühikut (eelkõige ideede ja ühiskonnakriitilisuse tasandil), mis Eesti kunstiellu jäi peale Saaremaa biennaale ja Sorose keskuse aastanäitusi. Triennaalide ja biennaalide erialaline orienteeritus ja erialakeskne identiteet ning rõhuasetused pole enam nii tähtsad kui varem. Eriala on tänapäeval pigem mugav ja harjumuspärane ettekääne rahvusvahelise kunstisündmuse organiseerimiseks kui eriala traditsioonide elus hoidmiseks. Graafikatriennaali tehniliseks valikuprintsiibiks jäi ainsana kunstiteose mehhaaniline paljundatavus, reprodutseeritavus. Ümberprofileerumine ja muutuv identiteet moodustavad kandva osa kaasaegse kunsti olemusest ja et tänavune Veneetsia arhitektuuribiennaal tegeleb jõuliselt antropoloogiliste ja etnoloogiliste probleemidega, käib samuti asja juurde.

Vihmavarjuna üle XIII graafikatriennaali laotuvast teemast “Maapagu” pole praeguse maailmapoliitika taustal kergem aktuaalsemat ja ka konjunktuursemat leida. Maapagu ja eksiilis olek ei omanda aga ainuüksi poliitilist tähendust. Eksiilil on kümneid tähendusvarjundeid. Eesti kontekstis sümboliseerib see teema ka seda, et traditsiooniline sügavtrükigraafika on oma kaunis enamuses pagendatud eksiili - alternatiivnäitusetele teisejärgulistele ja suisa marginaalsetele eksponeerimispindadele.

Paljud triennaali näitustele valitud väliskunstnikud esindavad nii oma endist kui praegust kodumaad. Emigrandid on neist saanud mitmesugustel põhjustel - nii poliitilistel, sotsiaalsetel, majanduslikel, loomingulistel -, kuid ühendavaks jooneks nende kõigi puhul on kodunemine uuel maal ja seal kunstnikuna karjääri tegemine,  enda maksmapanek, integreerumine uude kliimasse. Eestist 1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel läände siirdunud kunstnikest suutis seal endale nime teha vaid ühe käe sõrmedel üles loetav seltskond. Ent kahjuks lasid triennaali korraldajad mööda võimaluse (peale Marko MäetammeKaido Ole 100 betoonkohvri projekti linnaruumis strateegilistes kohtades) rohkem meelde tuletada eestlaste Suurt Põgenemist 1944. aastal, mil Eestist lahkus hulk tippkunstnikke eesotsas Wiiraltiga. Kahtlustan, et meil valitses otsustajate seas snobistlik hoiak, mille järgi Eesti eksiilikogemus ja selle interpreteerimine justkui ei pakkuvat teistele huvi. Kuid eksiili ilma ajaloota kujutada on võimatu.

Triennaali parima väljapaneku kureeris Sirje Helme kunstihoone ja –galerii saalidesse. Eksistentsiaalsetele immigrandiprobleemidele pühendatud kuraatorinäitus “Teine naaber” puudutab igaüht, kes vaba künismist ja hindab videoteoste puhul sisulise kaalukuse kõrval ka esteetilist väljendusrikkust. Raoul Kurvitza pretensioonikas raamat nägi hea välja kataloogis.

Kas digitrükk madaldab kuidagi trükigraafika mainet? Kuulsin sellistest kahtlustest, aga need ei veena mind. Digitaliseerimine on ju järjekordne tehnoloogiline revolutsioon, ainult vahend uue kujundi sünniks targa looja käes (samad jutud kaasnesid serigraafia tulekuga veerandsajandi eest). Hetkel on digitrükk moes ning selle tulemuseks tänavusel triennaalil küll väljapanekute tehniline monotoonsuski, kuid ma ei näe põhjust tõrjuvaks hoiakuks.

Triennaali nõrgimaks lüliks osutus aplombikalt reklaamitud konverents Viinistus. Kolme keskpärase ettekande kuulamiseks poleks pidanud ilusat laupäeva raiskama. 

Milline aspekt teile eksiili teema puhul huvi pakub?

David Kiehl, New Yorgi Whitney muuseumi kuraator:

Eksiili idee on sama tugev poliitiliselt kui geograafiliselt, ta on ka personaalses tähenduses väga tugev. Põlvkondlik eksiil, sooline eksiil, seksuaalne eksiil, vaimne, keeleline eksiil. Sotsiaalne eksiil võib eksisteerida igas ühiskonnas. Mind huvitab kõige rohkem sotsiaalne ja personaalne, mitte poliitiline eksiil. Poliitilisest maapaost kuuleme me iga päev liiga palju meediast. Ka Eestis elavad venelased on eksiilis.

Maaretta Jaukkuri, Helsingi KIASMA muuseumi kuraator:

Tähtsaim on mulle see, et kuidas kohalikud võtavad uustulnukaid vastu. Kui mõlemad pooled ei sobitu teineteisega ja uute tulijate ees tekib hirm, viib see kultuuruis tagasivaatamiseni, konservativismi ja vihani kõige uue vastu. Ütlekisn hea meelega teile oma lemmiktööd triennaalil, aga kuna olin žüriiliige, ei saa ma seda teha. Näitustest oli eriti kõrgetasemeline aga Baltimaade väljapanek.

Irina Cios, Bukaresti kunstiteadlane

Ma ei võiks öelda, et mind huvitaks selle teema puhul vaid üks aspekt. Poliitiline tagapõhi ja meediasuhted on huvitav kombinatsioon. Tallinna triennaal on väga komplitseeritud, balti esindus meeldib mulle väga.

Silvina Der-Meguerditchian, armeenlannst argentiina kunstnik Berliinis

Arvan, et eksiil on väga tänapäevane teema, igal pool maailmas. Mulle tundub, et ka Eesti arenenud ühiskond peab tulevikus sellega järjest enam kokku puutuma kui tahetakse olla osa maailmast. Väliskunstnikud on eksiili teemat väga mitmekesiselt käsitlenud. Minu meelest kukkus “Teine naaber” väga hästi välja.    

   

       

Triennaali preemiad:

Grand Prix  - Egle Kuckaite (Leedu)

3 võrdset preemiat – Sang-gon Chung (Lõuna-Korea), Kriss Salmanis (Läti), Joanne Soroka (Shotimaa).

5 diplomit – Eve Kiiler, Anonymous Boh (Eesti), Pete Nevin (Inglismaa), Hanna Oinonen (Soome), Sandra Vina de Karila (Venetsueela).

Eesti Kunstimuuseumi preemia – Markus Lampinen (Soome)

Tallinna Linna preemia – Marko Mäetamm & Kaido Ole

Eesti Panga preemia – Leonards Laganovskis (Läti)