“Hurricane”
(Wall Of Sound)
Grace
Jonesil on sama kandiline pea kui Leninil, ainult et ilusam. Grace
võttis 80ndate alul oma protežeeks blondi kantpea Dolph Lundgreni.
Väidetavalt on Grace Jonesil ka must vöö karates.
Grace Jonesil on kesksoost hääl ja talle meeldib kasutada oma keha
kui kunstiteost. Tema pärandi puhul on vahest raske leida balanssi,
millisena ta rohkem on panustanud, kas visuaalina või helis, aga
ühes me ei vaidle – Grace on cool. See cool tuleb Grace’i
sootusest, autentsest mustast robo-esteetikast, täpselt stiliseeritud
laulumaneerist ja sellest, et alati kirjutatakse, kui cool oli Studio 54, Andy
Warhol ja Grace Jones.
Ja Grace on teinud nüüd
kammbäkki: pärast umbes 20aastast pausi on välja tulnud uus
album “Hurricane”. Grace on nüüd 60aastane (mõned
biograafiad väidavad ta nooremaks – toim.), ta on vahepeal esinenud
à la uute lennufirmade avapidudel ja heategevusüritustel koos
Pavarottiga.
Grace on nüüd vanem, teemad on elulisemad,
ta ei põe laulda sündimisest, kasvamisest, surmast, vanematest.
Teda saadavad siin-seal suurt muutumatuna püsinud digitaalsed Jamaica
biidid ja ohtrasti keelpille. Grace’i kummitab tema minevik eks
kõiki kummitab, ja vanemana üha rohkem. Aga peale kõige, mis
ma rääkimata jätan, on siin plaadil veel tume pärl
“Corporate Cannibal” – Massive Attacki
“Mezzanine’i” atmosfääride laadis deemonlik
soundtrack aegadele, mil kogu maakera huulil on sõna
“majanduslangus”.
7
