jakobkaru.blogspot.com

Tallinna linnavalitsus alustas võitlust grafitiga. “Mõned ütlevad, et grafiti on kunst ning selle vastu võitlemisel piiratakse inimeste eneseväljendusvabadust, mis on lausa põhiseadusvastane. Kuid mina küsiksin teilt - kuivõrd suur osa grafitist asub nende kunstnike oma pinnal või mõnel muul kunstnikule kuuluval varal? Valdavalt tekivad joonistused kellegi vastvärvitud seinale, aiale või muule puhtale pinnale,” ütles abilinnapea Jüri Ratas äsjase grafitivastase seminari avakõnes, lisades, et “sellega rikutakse teiste inimeste põhiseaduslikku õigust oma vara puutumatusele, tekitades omanikele põhjendamatuid kulutusi.” Mainiti ka kohutavat viga: noorsooürituste raames tehtud legaalne grafiti olla põhjustanud illegaalse seinajoonistamise kolmekordse tõusu!
No nii. Õige ju? Muidugi tuleb see jama lõpetada. Kunst või asi. Pigem avaliku korra rikkumine. Võitlus peaks ju kuuluma grafitiga korralike inimeste lemmiktegevuste hulka! See on kontrolli süvendamise ja nulltolerantsi kohustuslik koostisosa. Oh, miks me ei saaks valida Rudolph Giulianit kui mitte vabariigi presidendiks, siis vähemalt Tallinna linnapeaks? Tal on ju kogemusi, mida Tõnisel või Edgaril pole. Meie linnas peab olema kord majas. Meie linn peab olema kaunis. Me valime ise, mida me värvime ja millal.

*

Ajal, mil linn on tulvil koledust, jõledaid poollagunenud maju, umbrohtunud, rämpsuhunnikuisse mattunud krunte ja teeääri (need on ju kõik eraomanike omad, no mis me teha saame, ütleks linn ilmselt, kui talt karmil toonil küsida), ajal, mil koerasitt uputab avalikke muruväljakuid, on linnavalitsuse grafitivastane kampaania suurepärane asendustegevus, suurepärane edasiviiva tegevuse simuleerimine. Me ju võitleme korralagedusega, eks! Grafitimehed on ju peaaegu sama kaliibri kurjategijad kui narkarid ja pätid! Kõik nad ju rikuvad linnakeskkonda!

Ei, ma ei arva, et grafiti oleks automaatselt hea ja ülev kunst. Võõra vara kahjustamise paragrahv on tõepoolest adekvaatne kirjeldamaks asja juriidilist olemust.

Aga millise vara? Mis seisus on see pind, kuhu joonistatakse? Kas ei ole võimalusi, et osa grafitist võiks tõesti linna kaunistada?

Grafiti on alati olnud illegaalne tegevus ja võidujooks võimudega. Aga ta on ka osa linnakeskkonnas toimuvast, osa neist protsessidest, mid näitavad inimeste suhteid keskkonnaga; osa sellest spontaansusest, mis võibolla on “korralikele inimestele” võõras, aga mille vähesus on teinud Tallinnast ebalinnaliku ruumi.

Kui linnavalitsus tahaks midagi tegelikult ära teha, siis alustagu kõigepealt koerasitast, linnale ja eraisikutele kuuluvaist koledustest.  Ja investeerigu linnakujundusse, monumentaalkunsti ja linna tunnusgraafikasse tervikuna. Grafitit ei ole vaja soodustada, aga tema ilmumisega peab arvestama. Saksa spetsialistide nõuannetele vaatamata tuleb ta ikka ja jälle tagasi.