Green Day “21st Century Breakdown”

Viisaka eeskuju poppunk.

Green Day
"21st Century Breakdown"
(Reprise)

Green Day eelmine album "American Idiot" (ilmus 2004), mis tegi neist mitmeks aastaks muusikaturu kõige olulisema bändi, on suurim muusikaline fuck-off-monument George W. Bushile ja tema valitsemisajale. Ja äkki on just "American Idiot" üks teguritest, miks viimastel presidendivalimistel hääletas nii palju noori, ja et nad hääletasid pukki Obama? Green Day pani noored ameeriklased mõtlema, tegi nad poliitiliselt aktiivseks ja vastutustundeliseks - väga võimalik, eks.

Just nimelt, ma usun, et kasvatuslikust seisukohast ei ole California Green Day, kes saab elu lõpuni punkpuritaanide käest tappa MTV-pungi leiutamise eest, sugugi nii halb elajas. Ka nende seitsmes stuudioalbum "21st Century Breakdown" on taas kord ambitsioonikas, poliitiline (peo- ja pruudilaulud jäävad Green Day noorusesse) ja kokku pandud rock-ooperliku stoorina. Selline töösse tõsine suhtumine võib samuti noortele kuldaväärt eeskujuks olla (ega nad ei pea põhjalikkust tingimata muusikas rakendama). Vaat siis, kuhu me jõudnud oleme - musterpoistest punkbänd, mis ei meeldi ekspunkaritest või punkvaimuga lastevanematele, sest nad on liiga klanitud ja toredad.

Tegelikult ei ole Green Day ka muusikaliselt nii kohutav, nagu tänaval arvatakse. Albumil on küll kuhjaga standardset hooplevat ragistamist, kuid ninamees Billie Joe Armstrongi käekirjas on siiski ka mitmekesisust. Mallist kaugemates lugudes võib kuulda John Lennoni, George Harrisoni, Elvis Costello mõjutusi. Miskipärast on mul tunne, et isegi tilga Bowie't. 7