Lavastuse kirjeldamises hõrgu vaimutoiduna pole ei midagi uudset ega geniaalset. Geniaalne pole ka sellest lähtuv loogiline tuletus, iga lavastus maitseb nõnda, nagu lavastaja ja trupp sellel maitsta lasevad. Geniaalne on hoopis see, kuidas meisterkokast lavastaja suudab oma supi kokku segada. Siin mängivad rolli nii lavastaja enese maitse-eelistused, kui ka üldised teatri- ja ühiskonnanormid. Teatrinormid võivad, ja tihti ka seavad lavastusele teatud piiranguid. Mõnikord on need vähem läbinähtavad, teinekord rohkem. "Metamorfoosi" vaadates tundus, et kuigi ühevaatuseline lavastus kestis niigi suhteliselt lühikest aega, oleks see võinud olla sisutiheduse ning lavastuse ühtlase taseme seisukohalt veelgi lühem. Ent teatril on omad reeglid ja kes see ikka pooletunnist etendust vaatama tahab minna?! Aga just sellises pikkuses oleks lavastus olnud minu arvates kõige täiuslikum sisaldamata ülemäärast liigliha.

Lavastuse kondikavaks, ehk siis selleks puljongiks, millest leem keedeti, olid lühikesed ja teravas tummstseenid. Peab tunnistama, et tegu oli tõeliselt suurepäraste mitteverbaalse lavakõne meistriteosetega (selles osas paistis Mart Koldits silma juba oma esmalavastusega). Need olid täpselt komponeeritud, visuaalselt atraktiivsed, sisult tihedad ning žestikeelelt leidlikud lavalised karikatuurid. Balanseerides groteski piirimail kandsid nad kõige paremini edasi Kafka tegelaste tõelist traagikat. Inimese isoleeritust, võimetust suhelda, võimetust mõista ja end arusaadavaks teha. Võimetust kohaneda. Kafka võttis elu nagu parandamatut haigust, millega tuleb lihtsalt õppida elama. Kafkale oli teine inimene alati võõras.

Kolditsa vaba käega lennukalt joonistatud karikatuurid kujutasid peategelase Gregor Samsa (Bert Raudsep) elu tagasivaateliselt enne seda, kui ta putukaks (Argo Aadli esituses) muutus. Tema elu niiöelda inimputukana, sihitult ringi sahmiva väikeametnikuna teiste omasarnaste seas (Rain Simmul ja Indrek Ojari). Kolditsat kui lavastajat iseloomustavadki kõige paremini lühikesed stseenid, mis peegeldavad elu aburdseid paratamatusi. Tumm kolmik Raudsepa, Ojari ja Simmuli näol mängis need stseenid peenelt ja muhedalt veelgi tähendusrikkamaks, kusjuures Indrek Ojari nüansirikas kehakeel ennastohverdava kelnerina väärib kestvaid ovatsioone. Kolditsale on omane ka võõritusega mängimine. Justkui Chagalli unenäoliselt maalilt maha astunud mees ilmub järsku küünal käes katusele ja pöördub publiku poole: "Ma lihtsalt istun siin". (Vaid nende sõnadega oleks võinud piirdudagi).

Eelpool mainitud sõnatuid pilte ühendasid lood tegelikkusest, Gregori õnnetu perekonna (Ago Roo, Ene Järvis, Evelin Pang) sõnadega ja sõnakas lugu. Selle osa lavalise lahenduse puhul ei häirinud niivõrd mängustiil, mida ühes arvustuses lihtsalt ülemängimiseks ja karjumiseks nimetati, kuivõrd verbaalse sissetung vaikivasse lavastusse. Sõna sekkumine vaikusesse. On arusaadav, et loo jälgimise ja mõistmise seisukohalt oli tegu vajaliku vürtsiga. Mõistetav on ka lavastaja soov pakkuda vaatajale harjumuspärasemaid ja tänasesse teatripilti paremini sobivaid lahendusi. Ometi jäi midagi puudu, või õigemini üle. Sõnad ei hakanud jutustama, nad ei andnud lavastusele midagi juurde. Pigem tekitasid küsimuse sõna otstarbekusest ja kõnekusest üleüldiselt. Heakene küll, kui on võimetus, kui on võõrandumine, kui ei suudeta mõista ja end mõistetavaks teha, milleks siis üldse sõnad? küsib vaataja.

Kui selline küsimine oligi lavastaja soov, siis on kahe nii erineva lavastusvõtte sidumine põhjendatud ja õnnestunud. Ja kui polnudki, siis ei saa ka sel juhul lavastust kuidagi ebaõnnestunuks pidada. Võib-olla haakuvad need kaks esmapilgul nii erinevat liini lavastuse edasise mängimise käigus hoopis teisel ja ootamatul moel tekitades järjest uusi tasandeid ja kihistusi. Potentsiaali selleks on küllaldaselt. Kuigi see lõuna jääb lõpuni kahekäiguliseks, võivad soolane (ehk siis grotesksed karikatuurid vürtsikas kastmes) ja magus (ehk palaganlikud veiderdused irooniamarinaadis) lõpuks väga huvitava maitsebuketi moodustada.