Guido Knopp “Hitleri sõdalased”
Tädi Anna heldis alati pisarateni, kui meenutas saksa soldatite saabumist Kanepisse 1941. aasta suvel. Kui kenad mehed nad kõik olid ja kui kenasti riides, sellest jutustas minu armas tante oma elupäevade lõpuni. Fritsude vaikseid, aga tuliseid pooldajaid leidub tänapäevalgi, isegi nende seas, kes pole ühtegi Wehrmachti mundrit oma ihusilmaga näinud. Tunnen kultuuriajakirjanikku, kes käib ringi rahulolust ja rõõmust õhetades justkui laps jõulupeol, kui tal on õnnestunud jälle mõni Hitleri pilt seitungisse torgata.
Samas on kõik füüreri ja Suur-Saksamaaga seonduv muutunud äriobjektiks. Vaatasin ükspäev raamatupoes mingit paksu pildialbumit, mis esitles SSlaste vormiriietust – kiivritest ja kuubedest kuni sokkide ja taskurättideni välja. Aga kus on pildiraamat Punaarmee jalarättidest, puhvaikadest ja pilotkadest? Sellist raamatut pole, ometi tegid nendesse praktilistesse, ent koledatesse rõivastesse riietatud tublid mehed targa Stalini juhtimisel Hugo Bossi modellidele tuule alla. Mu oma isa müttas sellistes vattides Luki all ja mööda Kuramaad ringi, kuni miinikilluga pihta sai. Ja mida hakkaks ilma Hitleri ning tema kamraaditeta oma elu-elukesega peale Saksa populaarseim leviajaloolane Guido Knopp? Tema sulest on eesti keeles ilmunud “Hitleri käsilased” ja “Hitleri abilised”, aga epopöa jätkub. Siin on meil “Hitleri sõdalased”, artiklikogumik Reichi kindralitest. Rommel, Keitel, Manstein, Paulus, Udet ja Canaris, kõik need vahvad kindralid, kes varavalges läksid sõtta, vaenlast julgelt ründasid. Einoh, päris muhe lugemine, mis sest et uut infot on tast vähe leida.
Tegelikult, ma vaatan, on härra Knopp ennast ikka väga mõnusasti sisse seadnud, hoopis mugavamalt kui tema eestlasest relvavend Palamets, kes alati, niipea kui ma juhtun raadio lahti tegema, erri põristades kõrberebane Rommelist pajatama kukub – kui luubi all pole just Katariina Suure armuelu. Aga erinevalt Palametsast laseb Knoppi-tropp musta töö ära teha teistel, vähem tuntud ajaloopublitsistidel, kel Baieri televisioonis ja kirjastustes nii mõnusaid sehvte ei ole ning lubab end lahkelt kaasautorina välja kuulutada. Ning trükib nime raamatu kaanele. Ses mõttes on ta justkui mõni orkestrijuht, kes samuti suurt midagi ei tee, vehib vaid kepikesega, seeaeg kui vaesed moosekandid palehigis kanneldavad ja törtsutavad.
Einoh, tõesti mõnus. Peaks kah saksa ajaloolaseks hakkama. Kirjutaks “Hitleri jäsemed”, uurimuse Adolfi kätest ning jalgadest. Või millest iganes. Ennem olid poes kasukad ja vildid, nüüd pole muud kui Hitleri pildid, tsiteerin teile lõpetuseks Hardi Tiiduse laskurkorpuseaegset kupleed.
