“Märkamatud mõrvad”

Tõlkinud Maria Kall. Pegasus, 2008. 202 lk.


“Märkamatud mõrvad” on lihtne ja mõnus tekst, mille lugeja saab nautida vaikses ja rahulikus Oxfordis toime pandud igasugu glamuurita mõrvalugude loogilist lahenduskäiku. Ometi ei ole see päris tavaline krimka – argentiinlasest autor on loogikadoktor ja tänaseni Buenos Airese ülikooli matemaatikaõppejõud. Ja seda on tunda.


Õnneks mitte ka liiga palju – intellektuaalsusega ei ole üle pingutatud, matemaatikatudengi peas testitavate lahenduskäikude jälgimine ei käi tavalugejale üle jõu. Küll on aga lihtsasse loosse põimitud tavalisest rohkem (meta)arutlust teemal, miks inimesed (kas kurjategija käitumist ära arvata püüdes või ka muidu) alati ühtmoodi mõtlevad ja alati atraktiivseima versiooni valivad – viimane ei ole aga alati kõige loogilisem ega õige lahendus.


Seega on nutikamatel kurikaeltel võimalik topeltmängu abil sööta ette elegantne lahendusviis, mis ametliku versioonina kindla peale läbi läheb.


Kuna tegevus toimub Inglismaal, ei saa Argentina kohta raamatust midagi teada. Erandiks on argetiinlasest maagi etendus – ja muide, maagia ongi tango ja grill-liha kõrval kolmas Argentina trump. Matemaatika ja maagia ei pruugigi nii ühildamatud olla, selgub Martinezi romaanist, nagu ka matemaatika ja kirjandus.


Guillermo Martinez kirjutab ajalehes La Nación aastal 2003 artikli matemaatikast kaasmaalase Borgese loomingus ja selgitab seal, et matemaatikas on kunstiga sarnaseid hetki: “esiteks moment, mida võime nimetada valgustuseks, inspiratsiooniks, üksildane ja isegi “elitaarne” hetk”, mil matemaatik teeb avastuse, ja teiseks nn demokraatlik etapp, mil tuleb kõigile teistele oma mõttekäiku selgitada ja tõestada. Eks ta ole. Matemaatikust kirjanikule võib ette heita ehk vaid seda, et mõrvaga esimest korda kokkupuutuvad tegelased reageerivad küllaltki loiult, umbes nii, nagu oleksid nad tuttava surnukeha leidmise asemel selle kohta krimkast lugenud.