Günter Grass"'Minu aastasada"'.
Vabalinn Danzigis (tänapäeval Gdansk Poolas) 1927 sakslasest ja kašuubitarist poodnike pojana sündinud Günter Grass on kuulsaim elav saksa kirjanik. "Minu aastasada" ilmus 1999. aasta suvel, detsembris sai Grass Nobeli auhinna. Tema tuntuim romaan "Plekktrumm" oli ilmunud 40 aastat varem, 1959.
Kõnealune teos koosneb sajast novellist või novelletist, igaüks neist katsub tabada midagi, mis Saksamaal antud aastanumbriga seotud. Niisiis on tegu 20. sajandi Saksamaa sotsiaalajalooga novellides, moeka "väikese ajalooga", mis peegeldab ajastut inimese kaudu. Autor näitab üles suurt leidlikkust: esimest ilmasõda kujutab ta kahe kuulsa saksa kirjaniku, patsifistliku Eich Maria Remarque'i ja patriootliku Ernst Jüngeri 1960ndail toimunud fiktiivse ideoloogilise dialoogina. Teine maailmasõda möödub aga endiste sõjakirjasaatjate kokkutuleku napsistes meenutustes. 1936. aasta olümpiamängudest jutustab koonduslaagri vang, kes valvurite toas juhtub raadioülekannet kuulma ja Saksamaa edule kaasa elab. Mõnel aastal lennatakse tsepeliiniga, mõnel mängitakse jalgpalli, mõnel kaevatakse tunnelit Berliini müüri alt läbi.
Mida tänapäevale lähemale, seda enam saab sõna ka GG ise, kes jutustab oma elust, naistest ja lastest. Sajandi viimasest, 1999. aastast kõneleb aga autori ammu surnud ema, kelle poeg on oma kujutluses üles äratanud ja luksusvanadekodusse elama pannud.
Grassile kui tuntud ühiskonnategelasele ja ühiskondlikule moralistile sobib selline aine tema poliitiliste kalduvuste poolest suurepäraselt. Autori sotsiaalne närv ning teisalt kirjelduse haare - jutustaja kõneleb sageli kogu oma eluloo või vähemasti selle meenutusväärseima seiga - muudab teose nii ülevaatlikuks kui tundeliselt kaasakiskuvaks. Inimese elu on kord juba selline liigutav asi.
Algajamale kirjandussõbrale võib puhuti raskeks osutuda Grassi kuulus "barokne" stiil, midagi Thomas Manni ja Jaan Krossi vahepealset. Teine häda on, et kui Saksamaa ajaloost midagi ei tea, võib jääda segaseks tagapõhi, millele novell ehitub. Ses osas oleks oodanud väljaandjailt tuge, s.t põhjalikumaid kommentaare. Oleks ju võinud joone all öelda, et suuradmiral, kelle matustel noor skvotter koos vanaemaga 1981. aastal käib, oli Karl Dönitz. "Proua Treuhandi" monoloog (1994) on arusaadavam ilmselt Äripäeva lugejaile kui siinkirjutajale.
