Gwen Stefani teisel sooloalbumil "The Sweet Escape" esinevad samalaadsed sümptomid nagu Beyonce'i viimasel kauamängival. Stefani-suguselt popmuusika supereliiti kuulujalt oodatakse plaati, millel on reas varem tundmatud kõrgtehnoloogilised täpsusraketid, mis tabavad kirpu paari tuhande miili pealt ja mida aitavad välja lasta kõrgeima tunnitasu ning koolitusega eriüksuslased. Paberil "The Sweet Escape'i" skeem sellisena ka paistab. Kuid kõlaritest kostab midagi muud. Tipp-produtsentide õlgadelt välja tulistatud Stefani raketikesed kukuvad poolel teel sihtmärgini plörtsti! eikellegimaale.

Neid hämmastavaid pomme ei oota üksi kriitikud. Kõik näitab, et ka publik soovib ja ootab kuulamiskogemust ehmatavaid trikke. Ja seda öelnuna, miski siiski ei välista, et "The Sweet Escape'ilt" pudeneb lõpuks mõni megahitt. Üllatushitt. Nagu päästis Beyonce'i higivalamise kadumakippuva albumi kolmas singel "Irreplaceable".

Millises palas siin magab üllatushitt, ei teagi, kas maksab ennustada. No rikub üllatuse ära. Või prooviks...

Kõige üllatavam, kui midagi Stefani karjäärile healoomulist plahvataks plaadi selles - viie lauluga - osas, mille on teemantdaamiga kirjutanud ja talle produtseerinud sõber Pharrell Williams. Rütmipõhised uljad poplood, umbes nagu loomepartnerite varasem hitt "Hollaback Girl", aga isegi üht viimasega sarnases hoos catchy't momenti ei leia neist paladest. Stefani on kui jõuga lavale tõugatud ja kiniseb seal poolräppides, kohmetult ning kramplikult.

Eks nad pingutavad küll. Stefani kaliibriga staari kohta marginaalselt edukal avasinglil "Wind It Up" paaritab Pharrell dub-steppi ja "Helisevat muusikat" ja laseb Gwenil rütmirääkimise vahel - "odl lay odl lay odl-oo!" - joodeldada! Uff, see on paha. Midagi võiks ju leida "Yummy" refräänis ja sümf-süntidest laulu "U Started It" all, aga pisiasjadest joovastust välja ei pigista.

Märksa loomutruumalt sobib Gwenile ülejäänud plaat. Nelle Hooperi, Tony Kanali, Swizz Beati ja Crazy Frogi varvastele astuva uue konna Akoni (sel artistil on konna hääl, nägu ja... isegi nimi!) valmistatud lood kõlavad euroopalikumalt - justkui mandri-Euroopa kesknärvisüsteemi sentimentaalsele ja liialdavat tiivulisust hindavale g-punktile pressiv europop. Reeglina tähendab see kategoorilist hoiatust. Siin, tõepoolest, maitseb tühine euromats sedavõrd loomulikuna, et tundub okei ja tore.

Stefani esimene sooloalbum "L.A.M.B." andis - ja lubas kauemakski - kiiskavat, vedrutavat ja otsivat popmuusikat. "The Sweet Escape" vähkreb abitult, et neid lubadusi täita. 5