Häbematus laulukaare all
Esiteks - miks ma ei tormanud muusikaliprojekti Chicago just ummisjalu vaatama?
- Pean ausalt tunnistama, et ma pole just kõige fanaatilisemalt muusikali-usku.
- Ma olin siiralt pettunud kui higilõhnane film Chicago sai oma kuldmehikesed, sest mulle tundus, peamiselt hollywoodiliku nartsissismi eest.
- Tragikomöödia muusikali lavaletoomise asjus oli saavutanud omaette vodevilli mõõtmed.
- Viimane laulupidu oli jätnud kustumatu õnnetunde hinge ja igasuguse ameerika ehitamine selle koha peale, kus olid dirigendid tammepärgadega seisnud tundus peaaegu et pühadusrüvetusena.
Antud juhtum illustreerib ideaalselt eelarvamuste pidurdavat ja tagurlikku jõudu inimpsühholoogiale. Poleks palju puudu olnud, et ma oleks jäänud ilma pea kahest ja poolest tunnist sädelevast vaatemängust.
Laulupeo-maailm oli pööratud negatiivi – meie istusime laulukaare all ja lava oli ehitatud sinna ette. Lava ise tundus kuidagi armetu ja alasti. Seda eriti muidugi alguses kui päevavalgus ei lasknud prožektoritevalgusel laval toimuvat päris fookusse seada. Ameerika lipp, peegeluksed ja muusikali logo olid pea ainumased kunstniku poolt vaatemängu lisatud detailid. Minu eelarvamuste mootor sai veel õli juurde kui Mart Sanderi kätte ilmus plekist mikrofoni-paroodia abitute tähtedega NBC. Meenusid kooliteatritükid.
Kuid siis läks tuledevärk lahti.
Kõigepealt Merle Palmiste. Ma ei liialda kui ütlen, et ostis publiku seksiga totaalselt ära. Viskas jalga kui igipõline kabareetäht, flirtis ja hõõrutas kuraasikalt saba kui naine tuhande-ja-ühe-öö muinasjutust. Kusjuures lauluhääles võis kohati leida kähisevaid siirisisaskilikke (ja jälle - oi kui seksikaid) tämbreid. Kõik oma vokaalsed vajakajäämised looritas Palmiste üliosavalt oma sünnipäraselt mõjuvasse showlikkusse. Miks küll ei ole teda varem muusikalilavastajad ekspluateerinud? Ta veaks Las Vegases omanimelise show vabalt välja. Pärast kepsutas üks Palmiste mul pool ööd unenägudes ja pilgutas oma hiidripsmetega silmi.
Siis Silvi Vrait. Teda kui lauljat oleks mul siin mõttetu arvustada. Kuid Silvi Vraiti kui suurepärast muusikali-tüüpi, kes kannab välja ka kuraasika groteski, ei olnud ma varem näinud. Tema mängitud domina-tüüpi vangivalvur täitis lava hoolimata füüsilisest väiksusest ja ei mõjunud absoluutselt naeruväärselt. Vürtsikas kostüümiparaad, nagu näiteks vinüülpintsak või mustadest inimjuustest mantlikrae ja käised ainult rõhutas seda, kes on vangla perenaine.
Ka oli kindlasti hea idee kaasata vaatemängu Erkki Otsmani mängitud härdameelne vanamutt Õhtulehest. Tema idiootlik-sebivaid toimetusi oli hea teiste soolonumbrite ajal silmanurgast jälgida. Leedi Sunshine`i rollilahendus kui kvintessents naiivselt kõmujanusest tabloid-ajakirjanukust mõjus valusa diagnoosina kogu kolletuvale meediale.
Neljas rosin kompoti õnnestumisel oli kindlasti kostüümikunstniku töö. Seesama Gerly Tinn, kes pärlite ja latekskostüümidega VIBEdel laineid lõi, oli seekord leidnud ideaalse väljundi oma üle-võlli fantaasiate teostamiseks muusikalilaval. 20ndate pärlitevihmad ja kimono-kleidid olid kindlasti efektsed ka viimastest ridadest. Pluss konteksti ülihästi sobivad mustast lateksist SM-hõngulised kehakatted. Palju paljast ihu ja häbematut seksapiili. Valehäbita ja originaalne lahendus igal juhul.
Tempo oli hea ja lavastuslik kulgemine ei tekitanud õhuauke. Tantsijad laulsid ja lauljad tantsisid. Kõike seda üle võlli ja groteskse julgusega. Võib-olla üks suur tsellofaanlips oli üleliia ja ma loodan, et tavaetenduste ajaks on ka tualettides valgus sisse lülitatud. Pärast kõike seda oleks ikka jube kahju kui lehe ilmumise ajaks on Chicagot tabanud sama saatus, mis motomuusikali. Selliseid säravavalt kiimaseid vaatemänge on vaja juba looduslik tasakaalu huvides!
