Hädakaitsestamise poliitika umbtee

“Hädakaitsestamise” ning multikultuursuse veel jätkuvas dialoogis näib jäme ots olevat liikunud hädakaitsestamise kätte, hoiatab professor Rein Ruutsoo.

“Hädakaitsestamine” – see sõna oleks vist kõige täpsem viis edasi anda Kopenhaageni koolkonna leiutatud mõistet “securizing” (tavapäraselt tõlgitakse see “julgeolekustamiseks”). Turvalisemaks võib ju maailma muuta väga mitmel viisil. “Hädakaitsestamine” on täpsem vaste tegelikkust näiliselt kontrolli alla saavale poliitilisele strateegiale ja selle õigustamisele.
 “Hädakaitsestamine” on retoorikatehnika, mille abil osa maailma liigitatakse “ohuks”. Hädakaitse diskursuse tuumaks on sisendus, et:
• midagi elulist on eksistentsiaal­selt ohustatud
• ja seega on erakordsed vahendid selle ohu tõrjumiseks õigustatud.
“Hädakaitsestamine” kui poliitika esitab paljude “õiguste” küsitavaks muutmist normaalsena ja vägivaldagi objektiivsena, takistades seega tihti tegelike probleemide analüüsi. Selle keel tundub “neutraalse” nähtuste peegeldajana, ehkki just keelest saab mitteadekvaatse poliitika keskne kujundaja.
Suuresti just tegelikkusega keelelise manipuleerimise tagajärjel saab võimustada reegleid, mis võimaldavad ohuna määratletud nähtused
• asetada väljapoole normaalset poliitikat
• ja kujutada “meetmeid” päästeoperatsioonina, kus kehivad hädakaitse reeglid.
“Hädakaitsestamine” on seega kiireid ja lihtsustatud lahendusi toetav probleemide keeleline manipulatsioon, mille tuumaks on
• ellujäämise retoorika,
• tegutsemise seadmine esikohale
• ja “paratamatuse” loogikale panustamine.
“Hädakaitsestamisega” seostuvad kesksed 20. sajandi suured kuriteod nagu armeenlaste mõrv, 14. juuni 1941. aasta deporteerimised (Gustav Naan: vaja oli kõrvaldada agentuur!) jne. Euroopa ajaloo heledamad ajad on seevastu esiplaanile seadnud inimeste vabadused ja kodanike õigused. Just seetõttu on nähtud “hädakaitsestamise” kontseptualiseerimises lausa poliitilist väärarengut, rumaluse või koguni kuritahtlikkuse väljendust. Huntingtoni “tsivilisatsioonide konflikt” paistis niisuguses valguses provokatsioonina, peaaegu et USA salateenistuse tellimustööna, et õigustada agressioone. Selle loomise hetkel siiski ei kujutletud, et peagi on see muutumas mõtteviisiks.

“Kes keda”?
Hädakaitsestamise poliitika põhialus on nägemus, et (mõned) probleemid on olemuslikult lahendamatud. Selles kontekstis parastavad mõned koguni integratsiooniprotsessi kui “tavalist ebaõnnestumist”. Kuid kriisid on Eesti raskustest hoopis mastaapsemad. Huntingtoni “tsivilisatsioonide konflikti” taas populaarseks muutumine kinnitab, et maailm on muutunud. Hädakaitsestamise ning multikultuursuse veel jätkuvas dialoogis näib jäme ots olevat just “hädakaitsestamise” käes.
Aktiivne immigratsiooni poliitika ja koos sellega multikultuursuse ideoloogia on põrkumas tõsisele vastuseisule. Koos sellega mureneb strateegia, millel rajanes vananeva Euroopa elulootus. Valida oleks nagu vaid kahe enesetapuviisi vahel. Tõsi see on – multikultuursust polegi rahvusriigid kunagi näinud ega käsitlenud mingi püsiva seisundina. Immigratsioonipoliitika aluseeldus on olnud tulnukate assimileerimise liberaalne mudel. Eelduseks on, et peamine ühisväärtus on “hea elu”, mille valinud immigrandid soostuvad ka kultuuriliselt sulanduma.
Modernses maailmas see enamasti nii juhtubki. Kuid maailm on muutunud – tehnoloogia muudab reaalseks hoopis kogukondade vastasseisu. Virtua alse keskkonna jõul püsib emamaa üha enam “elumaailmana” ja asukohamaa reaalsus muutub kõrvaliseks paratamatuseks.
Pealegi, immigrantide kogukond lõimub premodernseil – sugukondlikel, religioossetel jne – alustel. Varem või hiljem “peremeesrahva” ja “immigrandi” staatus mureneb ja asemele tuleb “kes keda” darvinistlik mudel. Sinnapoole liiguvadki paljud, seni unistuslikult stabiilsetena tundunud ühiskonnad.
“Kes keda” valiku globaalseim näide on Vatikani “uus kurss”. Johannes Paulus II oikumeenia püüdlus näib läbi olevat. Konservatiiv Ratzingeri valimine paavstiks oli Huntingtoni teeside taustal teadlik valik. Püha Tool (millel on 2000aastane “integratsiooni” kogemus) ei tee kaalutlemata “vigu”, võttes kõneks islami agressiivse loomuse. Näiva rahu taust polnud mitte kompro­miss, vaid taganemine, mis vaid tõukas tagant positsioonide ära andmist. Fundamentalistlikult mõtlevas maailmas on kahe tõe rahulik kooselu välistatud. Püha tooligi kõrgusest paistab “migrantide armee” sünges valguses.

Mõistuspäraste valikute ­võimalus
Parem siis juba moslemid, näikse mõeldavat Eestis. Vaevalt sai Putin meenutada, et Kodumaa ootab venelasi koju, kui Isamaa ja Res Publica Liit haaras taas dekoloniseerimisloosungist. “Venelane – kohver – Venemaa” võttis suhtumise Eesti vene vähemusse kokku “Moldjožka” (kasutan teadlikult seda silti, sest järjepidevus minevikuga on silmanähtav). “Molodjožkas” Laari neegriks retušeerimine asetab kõik avaramasse, selles lehes armastatud apartheidi diskursusse. Kuid lisaks koduste suhete absurdsele teravdamisele pole see mitte ene­se­kaitseline, vaid lausa enesetapja­lik üleskutse.
Muidugi oli see osa valimisvõitluslikust kalkulatsioonist – kaotatud hääli on vähem kui neid, mida loodeti juurde saada. Natsionalismi (just nii!) välkkiire hukkamõist Reformierakonna ja Keskerakonna poolt oli sama loomulik. Kuid põhiküsimus on mõistuspärase poliitika võimalikkuses, millele võiks rajada ellujäämise strateegia.
Samal ajal kui soomlased, kelle demograafiline perspektiiv on meiega võrreldes roosiline, valmistavad avalikkust ette immigrantide vastuvõtuks, ei mahu Eesti 90. aastatest pärit hädakaitselise ideoloogia kõrvale suurt midagi. Eeldatakse, et aastaks 2020 on Soomes baltlaste, idaeurooplaste jne kõrval töö leidnud umbes 100 000 venelast (vt Max Jakobson, Helsingin Sanomat 3.11.2006). Eesti kontekstis tähendaks see umbes 30 000 venelase oodatavat kodustamist.
Muidugi on nn vene küsimus Eestis spetsiifiline. Soomlastegi nägemus naabrist kui immigratsiooni ressursist ei pääse viitest minevikule ja samas tervele mõistusele. Eesti probleem on vajadus ühe ropsuga leida praktiline lahendus tööjõuvajadusele, saada hakkama minevikuga ja häälestuda immigratsioonile. Immigratsioonipoliitika pole väiksema strateegilise tähtsusega kui energiapoliitika. Selle sisuks on ju keskne ressurss – inimene. Sellest ressursist ei tohi teha tingrefleksini arendatud “hädakaitsestamise” pantvangi. Kui poliitikud sellega hakkama ei saa, siis ehk vajab Eesti algatuseks “Kahe Eesti” tekkimise vastu suunatuga sarnast teadlaste demarši.