24.08.2007, 00:00
Haigutama ajav Eesti
Tundmatute autorite tehtud vaatefilmid uinutavad vanema vaataja magama, nooremale ei julgeks neid aga üldse näidata, kurdab Mele Pesti.
KUIDAS NÄHA MEIE ISAMAAD?. ANNIKA HAAS
Nüüd on laisa turisti elu veel kergemaks tehtud.
“Mina-olin-siin“ piltide jaoks pakutakse laias valikus taustu
– vaja ainult fotošopiga oma näod kauni maja ette kleepida ja
ongi korras. Miks seda majapiltide rodu aga video/DVD pähe reklaamitakse
ja peale kleeps “Hea kingitus välisreisil“ pannakse,
jääb sügavalt arusaamatuks.
DVDdel “Estonia“ ja “Tallinn“ avanevast Eestist on inimesed minema kihutatud. See on tühjade tänavate ja paljude suurte vanade majadega riik. Ajal kui turismitööstus on kõikjal mõistnud, et kaadrisse püütud elu on reklaammaterjali tegemisel pigem pluss, pakuvad tundmatud Eesti turismiedendajad nendel konservidel just elutut, liikumatut, anonüümset riiki.
Ma ei ole mingi popi ja noortepärase käsitluse fänn. Saan aru küll, et kui reklaami sihtgrupiks on soliidsemad rahakamad turistid, siis võib tasakaalukas paraadfotode näitus aeglase montaažiga olla omal kohal. Aga jumal hoidku, lõpmatud loiud kaadrid majast, kirikust, majast, mõisast, veel paarist majast ja vahele pargiteest – seda vaadates jääb ju vanurturist ammugi magama!
Käesoleva DVD žanr peaks ilmselt olema “täitetaust“. Kui Eesti saadaks neid kodumaa esindusmajade ülesvõtteid vahekaadriteks või arhiivmaterjaliks telestuudiotele kogu maailmas, oleks sel ehk mõtet. Teine koht, kus sihukest venivat pildikogu hästi ette kujutaks, on Läänemerel seilavad kruiisilaevad, kus alati heatujulised vanaprouad- ja härrad lõbutsevad võõrale pilgule veidi totakal kombel, nagu seda Sulev Keedus oma dokis “Jonathan Austraaliast“ hästi kujutas.
Eesti ainus lõbustus tundub DVD põhjal olevat Rakvere muuseumi õuduste kamber, kuhu üsna põhjalikult sisse kiigatakse. Tegijate vähest loovust näitab ka see, et peatükis “Tallinn öösel“ pakutakse vaadata täpselt samu maju, mida päevalgi, ainult et pimedas. Kuigi ma ei arva ka, et Tallinna lõbustuskohti tohutult reklaamima peaks, eks europoissmehed leiavad need kohad isegi üles. Aga kes see ikka viitsib öösel täpselt samu tähtsaid maju uuesti vahtida, mis päeval nähtud.
Tunni ja neljakümne minuti jagu kestvate igavate pildikeste seast leidsin lausa neli veidi ergemat kaadrit, kus visuaalses infos ka mingi emotsioon sees oli. Muhumaal Nautses oli jaanalind tabatud üle kiviaia piilumas. Sissevaadet Tartusse alustas pilt jalakäijate silla kaarel jalgu kõlgutavatest tudengitest. Palmset tutvustava fotosarja avapildiks oli üle mustava vee liuglev efektne luik. Tallinna vanas apteegis on anonüümne operaator tabanud raekoja tagurpidi peegelduse ühes vanas pudelis. Täitsa ilus, aga 100 minuti peale jääb ikka napiks.
Subtiitritega on Eesti DVDl suur segadus. Esiteks ei pruugi vaataja algul üldse selle peale tulla, et subtiitrid sisse lülitada – keegi ju ei räägi. Kui ta siiski taipab, et isegi lihtsa vaatefilmi jaoks jääb see teos liialt minimalistlikuks, on tal valida lausa seitsmekeelse selgituse vahel: eesti, inglise, rootsi, soome, saksa, prantsuse või vene. Tartu osas valisin ma inglisekeelsed subtiitrid, aga tekst ilmus siiski eesti keeles.
Tekst on asjatundlik, peamiselt ajaloolist infot andev ja informatiivne: mõne algaja giidi tuurilt saab vähemgi teada. Tallinna DVD peaaegu et kopeerib Eesti DVD pealinnaosa, kuid on põhjalikum.
Võõrkeelte tekstide tase on parem, kui kartsin. Sellised korralikud koolipoisi tõlked: vahel võib aimata, et ega ükski pärismaalane päris nii ei ütleks, aga koolis võ ; ; ;ib-olla tõesti nõnda õpetati.
Toortõlke moodi apse on sisse lipsanud siiski. Näiteks Panga pangast Saaremaal on saanud Bank’s bank. Tegu ei ole siiski loodusliku rahaladestuskohaga ja varem on seda kaunist paika tõlgitud nii: Panga cliff.
Muusika on lihtsalt kohutav. 1980ndatest alates on oodatud, et see huikuva saksofoni ja plastmassist sündisaundi kombinatsioon ära kaoks. Ja mis neil iseloomuta trillerdustel Eestiga pistmist on? Kas Eestis vähe head muusikat tehakse, mille seast sobivat meeleolu taustaks valida? Paaris kohas on siiski ka veidi pingutatud ja pildiga sobivamat helitausta hangitud: näiteks keskaegne muusika linnuste kujutiste taustana.
DVD karbil on tingivas vormis hüüdlause: Estonia, revisit whenever you want. See DVD vaatajat küll reisima ei aja, pigem jääb vaataja diivaninurka tukkuma.
DVDdel “Estonia“ ja “Tallinn“ avanevast Eestist on inimesed minema kihutatud. See on tühjade tänavate ja paljude suurte vanade majadega riik. Ajal kui turismitööstus on kõikjal mõistnud, et kaadrisse püütud elu on reklaammaterjali tegemisel pigem pluss, pakuvad tundmatud Eesti turismiedendajad nendel konservidel just elutut, liikumatut, anonüümset riiki.
Ma ei ole mingi popi ja noortepärase käsitluse fänn. Saan aru küll, et kui reklaami sihtgrupiks on soliidsemad rahakamad turistid, siis võib tasakaalukas paraadfotode näitus aeglase montaažiga olla omal kohal. Aga jumal hoidku, lõpmatud loiud kaadrid majast, kirikust, majast, mõisast, veel paarist majast ja vahele pargiteest – seda vaadates jääb ju vanurturist ammugi magama!
Käesoleva DVD žanr peaks ilmselt olema “täitetaust“. Kui Eesti saadaks neid kodumaa esindusmajade ülesvõtteid vahekaadriteks või arhiivmaterjaliks telestuudiotele kogu maailmas, oleks sel ehk mõtet. Teine koht, kus sihukest venivat pildikogu hästi ette kujutaks, on Läänemerel seilavad kruiisilaevad, kus alati heatujulised vanaprouad- ja härrad lõbutsevad võõrale pilgule veidi totakal kombel, nagu seda Sulev Keedus oma dokis “Jonathan Austraaliast“ hästi kujutas.
Eesti ainus lõbustus tundub DVD põhjal olevat Rakvere muuseumi õuduste kamber, kuhu üsna põhjalikult sisse kiigatakse. Tegijate vähest loovust näitab ka see, et peatükis “Tallinn öösel“ pakutakse vaadata täpselt samu maju, mida päevalgi, ainult et pimedas. Kuigi ma ei arva ka, et Tallinna lõbustuskohti tohutult reklaamima peaks, eks europoissmehed leiavad need kohad isegi üles. Aga kes see ikka viitsib öösel täpselt samu tähtsaid maju uuesti vahtida, mis päeval nähtud.
Tunni ja neljakümne minuti jagu kestvate igavate pildikeste seast leidsin lausa neli veidi ergemat kaadrit, kus visuaalses infos ka mingi emotsioon sees oli. Muhumaal Nautses oli jaanalind tabatud üle kiviaia piilumas. Sissevaadet Tartusse alustas pilt jalakäijate silla kaarel jalgu kõlgutavatest tudengitest. Palmset tutvustava fotosarja avapildiks oli üle mustava vee liuglev efektne luik. Tallinna vanas apteegis on anonüümne operaator tabanud raekoja tagurpidi peegelduse ühes vanas pudelis. Täitsa ilus, aga 100 minuti peale jääb ikka napiks.
Subtiitritega on Eesti DVDl suur segadus. Esiteks ei pruugi vaataja algul üldse selle peale tulla, et subtiitrid sisse lülitada – keegi ju ei räägi. Kui ta siiski taipab, et isegi lihtsa vaatefilmi jaoks jääb see teos liialt minimalistlikuks, on tal valida lausa seitsmekeelse selgituse vahel: eesti, inglise, rootsi, soome, saksa, prantsuse või vene. Tartu osas valisin ma inglisekeelsed subtiitrid, aga tekst ilmus siiski eesti keeles.
Tekst on asjatundlik, peamiselt ajaloolist infot andev ja informatiivne: mõne algaja giidi tuurilt saab vähemgi teada. Tallinna DVD peaaegu et kopeerib Eesti DVD pealinnaosa, kuid on põhjalikum.
Võõrkeelte tekstide tase on parem, kui kartsin. Sellised korralikud koolipoisi tõlked: vahel võib aimata, et ega ükski pärismaalane päris nii ei ütleks, aga koolis võ ; ; ;ib-olla tõesti nõnda õpetati.
Toortõlke moodi apse on sisse lipsanud siiski. Näiteks Panga pangast Saaremaal on saanud Bank’s bank. Tegu ei ole siiski loodusliku rahaladestuskohaga ja varem on seda kaunist paika tõlgitud nii: Panga cliff.
Muusika on lihtsalt kohutav. 1980ndatest alates on oodatud, et see huikuva saksofoni ja plastmassist sündisaundi kombinatsioon ära kaoks. Ja mis neil iseloomuta trillerdustel Eestiga pistmist on? Kas Eestis vähe head muusikat tehakse, mille seast sobivat meeleolu taustaks valida? Paaris kohas on siiski ka veidi pingutatud ja pildiga sobivamat helitausta hangitud: näiteks keskaegne muusika linnuste kujutiste taustana.
DVD karbil on tingivas vormis hüüdlause: Estonia, revisit whenever you want. See DVD vaatajat küll reisima ei aja, pigem jääb vaataja diivaninurka tukkuma.
Iseseisvusajal on meie dokumentalistika tunnustatud meistrid Eestit tutvustavatest vaatefilmidest kaugelt mööda käinud ja selle žanri entusiastlike asjaarmastajate hooleks jätnud. Kunagi 1970ndatel võtsid vaatefilmi Eestimaast siiski ette Andres Sööt, Peep Puks ja Peeter Tooming, ka Mati Põldre ja Mark Soosaar ning Valdo Pant ja Virve Koppel teles.
Miks ei võiks meie riikliku maine eest hoolitsejad teha mõnd sihttellimust? Miks ei võiks Tallinna ja Tartu linnaisad, või ka maavanemad, leida mõnd filmimeest, kellest on teada, et nad oskavad fookusse püüda mitte ainult üksikuid kaadreid, vaid näevad ka tervikut ja leiavad meie argipäevas ootamatuid detaile ja värve? Isikupäraseid fotoalbumeid meil siiski on.
Head reisikirjeldust Eestimaast liikuvais piltides naudiksid – erinevail põhjustel – nii välis- kui eestimaalased. Selliseid pildistusi ostaksid mõlemad.
Jaan Ruus
Pildid kirjutise juures ei pärine kõne all olevatest DVDdest, enamgi, neil pole nendega midagi ühist ja on vaid soovmõttelise iseloomuga.
Miks ei võiks meie riikliku maine eest hoolitsejad teha mõnd sihttellimust? Miks ei võiks Tallinna ja Tartu linnaisad, või ka maavanemad, leida mõnd filmimeest, kellest on teada, et nad oskavad fookusse püüda mitte ainult üksikuid kaadreid, vaid näevad ka tervikut ja leiavad meie argipäevas ootamatuid detaile ja värve? Isikupäraseid fotoalbumeid meil siiski on.
Head reisikirjeldust Eestimaast liikuvais piltides naudiksid – erinevail põhjustel – nii välis- kui eestimaalased. Selliseid pildistusi ostaksid mõlemad.
Jaan Ruus
Pildid kirjutise juures ei pärine kõne all olevatest DVDdest, enamgi, neil pole nendega midagi ühist ja on vaid soovmõttelise iseloomuga.
