Luulekogu esimeses pooles esitab autor oma luule- ja inimesekontseptsiooni, teises pooles aga domineerivad värvikad hetkepildistused. Autor sõnastab sissejuhatuses, et haiku tihendab ja ergastab mõtteid. Siit leiab kontsentreeritud looduspilte, aforistlikke mõttevälgatusi ning sügavaid ja nõudlikke luule- ja inimesekontseptsioone. Kogumiku algupoolel sõnastab autor oma luulekreedo: "Sõnaderohkus lagundab luulet ja teeb selle hõredaks". Luulekogu koloriitseimaks haikuks võib pidada erksalt meelelist pildikest: "välikohvikus / üksinda pidutsev tuul / pöörab laudlinu". Siin on tunda füüsilist vabadusehoovust, mis on adekvaatse verbaalse vormi saanud. Algupäraseid ja meeldejäävaid kujundeid kohtab aga veelgi: "Vikerkaar nagu / pilvi täis taevakorvi / värviline sang". Olbri varasemast luulest ja akvarellidest tuttavat tangomotiivi kohtame siingi: "Kirglik tuul tantsib / pesunööriga tangot / pesu on pöördes". Eksootilise puhanguna mõjuvad värsid: "Merelainete / rütmist väljas kajakas / tantsib tsirtakit".
Kai-Mai Olbri väärtustab siseilma puutumatust: "Ristatud sõrmed / on nagu su eramaa / suletud värav". Intrigeeriv elufilosoofiline tõdemus on: "Kui kõigel minna / lasta, kui palju alles / siis ikkagi jääb". Peaaegu karevalikult ülendavalt mõjub aga inimese vaimusuuruse definitsioon "Mitu maailma / sinu sisse mahub, on / su suuruse mõõt.". Samuti väärib esiletõstmist autosugestiivne mantra "Olla õnnelik / igal algaval päeval / erineval moel".
Kai-Mai Olbri haikud ei ammenda end ühe lugemisega. Need pakuvad mõttevitamiine talvisesse aega ja ootamatuid rakursse ka mitmekordsel ülelugemisel. Luulekogu tugevus seisneb kontseptuaalsete tekstide ja impressionistlike pildikeste harmoonilises tasakaalus.
