“Haiuim ja Sichuani pipar” on tõeline rahvavalgustusteos. Siit leiab lihtsaid ja kodus tehtavaid toiduretsepte, ekskursse Hiina kokakunsti – ja selle kaudu ka hiinlaste hinge, sissevaateid selle maa eri piirkondade kulinaaria omapäradesse ja muidugi ka paraja portsu Hiina ajalugu. Autor on käinud viimase paarikümne aasta jooksul Hiinas pidevalt ning näinud draakonit ärkamas – kahetsuseseguse tunnustusega kirjeldab ta Chengdu muutumist tolmusest kolkalinnast tuledesäras metropoliks ning varjamatu imetlusega elab ta kaasa hiina kokkade püüdlustele taastada maoistliku barbaarsuse perioodil jalge alla tambitud traditsioonilist Hiina kokakunsti ning äratada ellu vanu meetodeid ja retsepte.

Kuigi autori armastus kuulub eelkõige Sichuani vürtsisele köögile – just sellest piirkonnast on pärit kuratlik “tuimestav-tuline” (má là) maitsekombinatsioon, mis saadakse Sichuani pipra ja tšillipipra segamisel –, annab “Haiuim ja Sichuani pipar” ülevaate ka teiste Hiina piirkondade köögist ja laiemalt ka eluolust. Tõeliselt etnograafilise väärtusega on peatükk “Näljased kadunukesed”, mis räägib autori retkest kaugele loodesse, mahajäänud Gansu provintsi.

Kui midagi ette heita, siis olematut toimetamist. Kuid tegijal juhtub nii mõndagi ja nii soovitangi hoopis katsuda kodus teha mõnda siin esitatud retsepti – miks mitte Suure Tüürimehe meelisrooga, sealiha punases kastmes, mille retsepti leiab leheküljelt 219.