Halsey Foto: Aidan Cullen / EMI

Hea, et Halsey Ekspressi ei loe. Pitchfork hindas Halsey viimast albumit „Manic“ 6,5 vääriliseks. Pole paha, arvestades kunagist The Onioni libauudist „Pitchfork andis muusikale hinde 6,8“. Sellegipoolest tweetis Halsey, et loodab keldri, kus Pitchforki kontor asub, peatset kokkuvarisemist. Tuleb välja, et too kontor asub endise World Trade Centeri asemele rajatud hoones, mis viis toredate pealkirjadeni stiilis „Halsey vabandab uue 9/11 terrorirünnaku soovimise eest“. Halsey sai küll ilmaasjata õiglase hinnangu peale pahaseks. „Manic“ koosnebki tippudest ja madalpunktidest, olles kokkuvõttes keskpärane.

„Manic“ peaks demonstreerima Halsey mitmekülgsust kantripopist („You Should Be Sad“) 00ndate angsty poprock’ini („3AM“), sekka klassikalist 10ndate raadiopoppi („Without Me)“. Nagu iga pop­staar viimasel ajal, ütleb Halsey, et tegu on tema kõige isiklikuma albumiga siiani. Valminu kõlab vähem siira muusikalise eneseväljendusena, rohkem püüdena võimalikult laia spektrit haarates mõne alažanri nurgast siiski hitt välja pigistada. 16 ühest seinast teise hüplevat pala väsitavad kuulajat, aga toovad ilmselt hulga striime. Mõni lugu iga Spotify playlist’i jaoks.

Kanada 90ndate ikooni Alanis Morissette’i ja Lõuna-Korea ja maailma kõige popima poistebändi BTSi liikme SUGA ühele plaadile kokku surumine ei kõla orgaaniliselt. Märksa paremad on 00ndate friikfolgilt õrna inspiratsiooni ammutanud teadvuse vool „929“ ja „clementine’i“ klaveriklimberdamine. Lood, mis oleksid justkui pärit paremaid aegu meenutava noortesarja „The O.C.“ soundtrack’ilt, mattuvad aga lääge vokaali ja tuima produktsiooniga raadiopopi alla. Halsey soov olla tuntud pigem alternatiiv- kui popartistina tundub vähemalt „Manicu“ põhjal olevat veel püüdmatus kauguses, eriti reaalsuses, kus märksa alternatiivsema kõlaga Billie Eilish on maailma suurim popartist.