Hamlet Noormets

Isa ja tütar Noormetsad on Madli Pesti arvates leidnud radikaalseid võimalusi lineaarse aja kammitsaist välja astuda.

“Hamlet Anderson”
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja ning Shakespeare’i ainetel teksti loonud Andres Noormets. Mängivad Ago Anderson, Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Indrek Taalmaa, Sten Karpov, Lauri Kink, videos Kadri Noormets ja palju toredaid inimesi.
Endla teatris.

“Arizona”
Autorid-lavastajad ja lavalolijad Kadri Noormets ja Andres Noormets.
Notafe/Evestuudio Kanuti Gildi saalis.

Esmapilgul täiesti seostamatud lavastused “Arizona” ja “Hamlet Anderson” kannavad selgelt sama(de) looja(te) käekirja. Esimene manifesteerib n-ö nurgatagust radikaalsust, see on vähestele inimestele väheste vahenditega loodud eksperiment. Teine näitab suure teatri suure saali radikaalsust. Tunnetuslikult ühendab neid eksperimenteerimise ja lõputu otsimise vaim, kivinenud struktuuride murdmise soov.

“Arizona” on radikaalne narratiivsuse ja tavamõistes sisu lõhkumine. Ma ei oska öelda, millest “Arizona” rääkis, ja see tundub tagantjärele mõeldes olevatki sisu. Laval on noor mets ehk väike kuusk. Kavala ja muheda ilmega isa Andres ja tütar Kadri Noormets lõikavad paberist kuuski ja kolmnurki välja. Teevad arusaamatuid liigutusi elektroonilise muusika taktis. Aeg-ajalt annab video liigutustele mõtte. Mingeid seoseid ümbritsevaga ei teki, ka ei looda performance’i-sisest reeglistatud maailma. See pole etteheide. Ei mäletagi, et oleks sellist etteastet Eestis näinud.

“Hamlet Anderson” on aga vastupidi täiesti selgelt ankurdatud tänasesse maailma. Arvutist lapsehoidjaga üles kasvanud põlvkonnast ja nende 1990ndail töösse uppunud ja rikkuse majja toonud vanematest. Kõrvaklapid pähe surunud ja resigneerunud pilgul arvutisse vahtivat Hamlet Andersoni (Ago Anderson) ei huvita, ta ei tea, ta ei taha. Andersoni ümber sahmivad groteskses võtmes mängima pandud ema Riina (Piret ­Laurimaa) ja ema uus mees Vito (­Indrek Taalmaa), kellele on täiesti ennekuulmatu, et poeg kingib emale ära oma surnud isalt päranduseks saadud maja. “Siin ilmas ei anna keegi midagi lihtsalt ära. Normaalsel inimesel on salaplaan,” ütleb Vito, kelle jaoks abielu on “fifti-fifti projekt”.

Lavastaja kontseptsioon töötab “Hamlet Andersoni” puhul laitmatult. Põhjused, miks seda lugu just praegu ümber kirjutada, on arusaadavad ja veenvad. Võib küsida, kas nii radikaal­selt üle kirjutatuna on Shakespeare’i “Hamletit” alusteosena üldse vaja. On küll, sest see annab lavastajale-ülekirjutajale reeglid ja karkassi, kuhu ehitada.

Ülekirjutuse kontseptsioon on tegelikult selge mõlema lavastuse juures. Nii “Hamleti” kui “Arizona” puhul kumavad läbi kihid, mille peale on kirjutatud. Mõlemad on polüfoonilised, multimeediumlikud teosed. Samuti uurivad mõlemad lavastused aja teemat: esimeses narratiivsuse lõhkumine ja teises võimsalt mõjuv etenduse tagasikerimine live’is. Inimesed on valinud justkui ühesuunalises tunnelis viibimise, aja lineaarsuse tajumise, kuid tegelikult võiksime kihutavale rongile astuda ükskõik millal ja sellelt ka soovi korral maha hüpata (vrd Mart Kolditsa “Kollane nool” Ugalas).

“Hamlet Andersonil” on geniaalne lõpp (mida ei tohi kahjuks potentsiaalsetele vaatajatele avaldada), kuid lavastus kui tervik päris probleemitu pole. Oleks tahtnud näitlejaisse suure süstlaga keemilist energiat süstida — ikka vana lugu, paljude eesti teatrite üldine häda, näitlejate loidus laval. Tundub ka, et suurepärase lavastaja- ja kunstnikutöö kõrvalt pole lihtsalt jätkunud aega ja energiat, et näitlejaid oma plaani järgi mängima saada. Kõik näitlejad pole seekord leidnud endas motivatsiooni uutmoodi töötada, endas uusi värve leida. Veenvaim on Indrek Taalmaa, kes ei tee küll midagi erakordset, kuid roll sobib talle hästi.

Küsimärke tekitasid ka Sten ­Karpovi lauldud laulud (Shakespeare’i sõnad, Feliks Kütti muusika), mis üldjuhul seletavad üle teiste väljendusvahendite poolt edastatut, dramaturgiliselt on need võõrkehad. Laulude ajal saab aga nautida Taavi Varmi loodud graafikat; jälle geniaalsed, sisu mõtestavad lahendused.

Etenduse vaheajal ütles üks härrasmees: “Haige tükk!” Pärast teist vaatust aga kostis publikust: “Täitsa omapärane lähenemine.” Lavastaja seletuskiri sisuka kavalehe lõpus ütleb: “Lavastus on võimalus ajaloost, vägivallast ja ühiskondlikust arvamusest üle astuda.” On astutud. Uljalt ja veenvalt. Jääb vaid loota, et Endla kodulinna publik seda ka hinnata oskab.