HammerFall “No Sacrifice, No Victory”

Abba-metal väikestele poistele.

HammerFall

“No Sacrifice, No Victory”

(Nuclear Blast)

HammerFalli seitsmes panus ühe vitsaga löödud heavy-albumite jadasse on etteaimatav nagu kevade järgnemine talvele. Küllap teeb Göteborgi kliinilist modern’sound’i nahka-neeti rüütatud power-metal’iga kombineeriv punt midagi õigesti, sest on härradele eesotsas osava kitarristi Oscar Dronjaki ja koolitatud kuldkõri Joacim Cansiga tegevust-teenistust pakkunud juba kuusteist aastat.

Sisimas mõistetamatult sõjaka, pealt lakutud-silutud kommerts-metal’i liinitootmine on kindlasti ohutum ja meeldivam töö kui rööpakaapimine või reovee pumpamine, nõudes ka märksa spetsiifilisemaid oskusi, olgugi need mudeldatud žanri alustalade järgi. HammerFall lisab oma müübivust korduvalt tõestanud žanriomastele jõu- ja ilunumbritele näpuotsaga abbalikke harmooniaid ning sõnaohtrad, ent mõttehõredad tekstid, pakendab kõik kriiskavalt maitselagedasse, surmaingleist, ahervaremeist, leekidest ja röögatutest haamritest kirendavasse kesta ning müüb varateismelistele ikka ja uuesti edukalt maha.

HammerFall on see, mis jääb raske-rock’ist järele pärast isikupära ja eksperimenteerimisjulguse kirurgilist asendamist planeeritud sihtgrupi madalaima ühisnimetaja suunas keskmistatud nõudmistega.

Albumi pealkiri ütleb, et kompromissideta pole edu loota ning bänd on sellise tõdemusega ilmselgelt leppinud. Lepin minagi: oleks võinud märksa hullemini minna. Tapeedina on “No Sacrifice, No Victory” täiesti väljakannatatav ning irooniline cover The Knacki “My ­Sharonast” paneb sellele kummitava punkti.

5