“Täna öösel me ei maga” linastub “psühholoogilise põnevikuna”. Meie vaatajaskonnas mängivad suurt osa filmiautorite eelintervjuud ja uudishimu, kuidas mängib kaugelt tulnud modell ja Soomest toodud näitleja.

Kui aga vaataksime filmi eemalt, ütleme, nagu Läti filmi…

Kõrge politseiametnik üritab tappa seaduslikku naist (arvatavasti naise raha pärast). Ta palkab kaks kantpead ja kindlustab alibi. Mõrvatöö ei osutu lihtsaks. Seaduslik naine tapab ootamatult (abikaasa pähe) vale mehe ja asjalood komplitseeruvad. Nüüd peab politseikomissar kantpead saatma juba kaht tunnistajat tapma. Damoklese mõõgana raiub sõlme lahti komissar ise – tapab kantpead, keda palkas mõrtsukaks. Publik hingab kergendatult: kuri saab palga ja süütud jäävad ellu. Lõpukaadrites peavad komissar ja tema naine tennisematši.

Põnevik on zhanrifilm, hea ja kurja võitlus, meelelahutusmuinasjutt, millel realismiga pole otsest pistmist. Vastavalt zhanrireeglitele võidab lõpus hea. Erilist psühholoogilist arengut pole vajagi ja tegelased reageerivad ootamatult muutuvale tegevustikule vastavalt oma karakterile, olles rohkem tüübid kui ainulaadsed isiksused. Kuid ootamatu on, et selles filmis ei huvita lavastajat üldse mõrvad. Lausa sarimõrvarlik politseikomissar jäetakse rahulikult mängima tennist. On see taotlus teha järgmist seeriat? Lavastajat huvitab  hoopis mingist sisemisest puurist välja saamine.

Rikkuda põnevusfilmi lihtsaid mängureegleid ja huvituda hoopis mingist sümboli väärtusega linnust puuris (muide, huvitav, miks just papagoi?), nii kaotab lavastaja süüdimatult õiglustunde. Vale põnevuszhanri seisukohalt ja lõpuks aitab kaasa ka tunde süvendamisel, et õiglus on mõiste, mida polegi olemas. Ehk tulebki pahad mehed lihtsalt ära tappa, mis sest, et ka paha mehe poolt, kes pealegi esindab seadust.

Võib ju ka sellist filmi teha, algatada seesugust filosoofilist arutelu, leida psühholoogilisi või sotsiaalseid põhjendusi -  ja mis see lõppastmel õiglus üldse on -, kuid igal juhul on see hoopis teine film, nn. autorifilm. Praegu muudab lavastaja Ilmar Taska keset mängu mängureegleid, teeb seda suvaliselt, lootuses kerget zhanri painutada filosoofilisemaks. Reeglite suvaline rikkumine on aga alati karistatav. Selline teguviis petab publiku ootusi. Zhanriga võib polemiseerida ja ise kehtestada omaenda mängureeglid, aga see on juba uus terviklik mäng.

Kahelitiküsimus tõuseb ka näitlejate mängu vaatlemisel. Meespeaosa kuulub Peter Franzeni politseikomissar Harrile, see peaks olema selge. Franzenis on ambivalentsust: vallutavat mehelikkust kui ka ettevaatlikuks tegevat jõhkrust. Tema nägu paneb end ekraanil vaatama. Kuid kumb roll on naispeaosa: kas  Carmen Kassi Älis või Maria Avdjuško Evelin?

Sisuliselt peaks see muidugi olema Evelin. Evelin käivitab filmi, kannatab, esitab selgeid seisukohti lembesuhete kohta. Autorid on aga otsustanud  eksponeerida Älisit ja andnud talle ebaloomulikult palju ekraaniaega. Selle aja täitmiseks pole Älisil õiget rolli ega vajalikke ekraanisuhteid. Näitleja Kass ise on selles muidugi süütu, kuid selge, et rezhissöör on lähtunud kommertshuvist kaunitari kaua näidata. Hullem on, et supermodelli eksponeerimine võttis ära vajaliku ekraaniaja Evelinilt. Avdjuško Evelin oli krampis ja mängis üle, talle ei antud ruumi oma mängu lahti rullida. Selle asemel kuulame ebamäärast noort inimest mängiva Kassi-Älisi tühje dialooge, mida stsenaarne  paralleeltegevus jätab pingestamata.  Sisemise vabaduse küsimused tema suhete peal enamasti ei toimi. Kas Kassist filminäitleja saab, jääb järgmiste filmide otsustada.

Filmi käivitus on vaatajalt nõudnud ülemäära pingsat tähelepanu, kuid filmi enda pinge on lõtv, ootamatud süzheepöörded pea olematud (muide, mürgiveiniklaasi pöördumine unerohuks on küll rabav, kuid samas klassika banaalse tsiteerimisega vihastav).  Mäletagem Hitchcocki: pinge (suspense) kui üllatuse (surprise) vastand. Üllatus on, kui midagi juhtub ja sa ei oota seda. Pinge tekib siis, kui ootad midagi ja seda ei juhtu. Filmis ei juhtu mitme Älisi (Kass)-Kristoferi (Priit Võigemast) vestluse ajal midagi, aga sa ei oota ka midagi, ainult seda, et nad lõpetaksid. Muidugi, pinge ja tegevuse tasakaal luuakse montaazhis ja seepärast on zhanrifilmi monteerijaks Hollywoodi mehe Michael J.  Duthie võtmine täiesti õigustatud (kuigi, tundub, et ta  tegeles paljus hoopis filmi n.ö. järelarstimisega). Ka operaator Istvan Borbase  lummavromantiline öine Tallinn ning Sven Grünbergi filmimuusika on profitööd.

Kõik filmi hädad näivad algavat stsenaariumist ja neist, kes filmi kavandile kergemeelselt raha andmisega optimismi õhutasid.