“Armukahi”
Ilmamaa,
2008. 80 lk.
Selle luulekogu pealkiri oleks võinud olla ka “Laulud
eestiaegsetele naistele”. Liiatigi on esimesel tiitellehel Eesti
Vabariigi kaunis sünnipäevalogo – palju tähtsamal kohal
kui Ilmamaa enda lustakas tigu. Ja eks ka sisult-stiililt sobi see pihuraamat
vabalt kuhugi aastakümnete taha, sest tegelikult ei peagi teda üldse
pelutavalt luulekoguks nimetama. “Armukahi” on nimelt kõige
ehtsam salmik. Just nimelt salmik! Kunagi, enne kui interneedused ja
essemmessid inimeste päid pehmeks ajasid, olid kõikidel
tütarlastel salmikud. Need olid sellised nii-öelda interaktiivsed
luulekogud, mis käisid käest kätte ja kuhu siis igaüks,
kellele salmik usaldati, mõne värsi sisse kirjutas. Värss
võis pärineda mõnest raamatust või rahvasuust, aga
ise tohtis samuti luuletada ja piltegi joonistada. Kui salmik ei vaadanud ette,
võis ta sattuda poiste kätte. Ja kes kõige lõppu
kirjutas, see kõige rohkem armastas.
Runneli valdavalt
neljarealiste või natuke pikemate luuletustega salmikut lugedes on tore
proovida ära arvata, kelle kätte oleks Runneli salmik selle
või tolle värsi kirjutamiseks sattunud.
Milline piimane
piiga või õhetav noorur oleks võinud sellesse kirjutada
nii: Su hääle ilus kume kõla / toob meelde ühe vana
võla; / ma andsin sõna: hakkan heaks, / kuid olen seni
jäänud seaks!
(Kume kõla, lk 12). Või siis
teistpidi – milline oleks võinud olla inimene, kelle salmikusse
Hando lisas salamahti sellised read: Nüüd ma küsin: Millal
tuled, / millal saan sind puudutada, / vastu põske panna põse, /
juuste lõhna nuusutada? (Nüüd ma küsin, lk 69). Selge on,
et kõik selles kujuteldavas salmikuringis osalejad valdavad väga
hästi keelt, grammatikat ning kirjatehnikat ning neil on lihtsaid asju
öelda, vastata ja küsida.
“Armukahi” sobib
eriti hästi ja vanusest hoolimata just alustava amatöörluuletaja
töölauale, sest siit on väga hästi mõista, et
punnitada ei ole vaja, tähtsad on hoopis muud asjad.
