Hanif Kureishi. “Lähedus”.
Tõlkinud Aet Varik.
Huma, 15.03.2002.
112 lk. hind ca 80
krooni.
Ei teagi, kas õnneks või õnnetuseks algas Eesti lugeja tutvus Hanif
Kureishiga kuus aastat tagasi just tema esikromaanist “Äärelinna Buddha” ja
jätkub alles nüüd. Läbi rassi-, popkultuuri- ja suurlinnateematikast kirendava
“Buddha”-prisma kiputakse pakistani päritolu Kureishit tänini vaatama nii
Suurbritannias kui ilmselt ka meil. “Läheduses” hoidub ta ootuspärasest
islamiteemast siiski sootuks ja parem on, kui lugeja kirjanikku eelnevalt
mingisse rassikasti paigutada ei püüa. Pigem võiks eelarvamus (kui see
tingimata vajalik on) rajaneda teadmisel, et autoriks on mees, sest see on
“Läheduses” hoopis olulisem. Isikupärane vahetu jutustamisstiil on siin
endiselt alles, aga temaatika ja meeleolu on hoopis süngemad kui “Buddha”
noorusärevates ja humoorikates agulistseenides.
Kureishi sõnul on 1998.
aastal ilmunud “Läheduse” keskne teema armastuse lõppemine, täpsemalt falling
out of love vastandina armumisele ehk falling in love’ile, mis esineb palju
enamates romaanides. Peategelane, keskealine Jay veedab viimast unetut ööd
kodus, kust ta hommikul igaveseks lahkuda kavatseb, hüljates oma naise ja kaks
väikest poega. Jayl on uus armastus, teadmine mineku paratamatusest ja sellest,
et “kellelegi haiget teha tähendab temaga vastu tahtmist lähedusse astuda”.
Hüljatavast Susanist ongi hoopis rohkem juttu kui Jay elule uue mõõtme
andnud Ninast. Läheduse olemuse mõistmiseni jõuab Jay aga niisama vähe või
palju kui lugejagi.
Süütundest, hirmust, vabanemisest ja kohati
läbikumavast üksinduse lõplikust paratamatusest kokku segatud sajaleheküljelist
tumedat kokteili ei neelanud Briti kriitika kuigi meelsasti alla. Kirjanikku
süüdistati üsna teravas toonis küll lihtsalt kirjutamislaiskuses, küll omaenda
pere hülgamise kiretus õigustamises. “Lähedust” kalgiks ja kiretuks
pidada on siiski liig mis liig, jutuks on lihtsalt nii valus teema. Ja Kureishi
selguseotsingute siiruses pole mingit põhjust kahelda.