Värske sotsioloogiamagistri Hannaliisa Uusma uurimus kõneleb Eesti popmuusikaskeenest. Olles ise selle osa – Hannaliisa laulab ansamblis HU?, kellel just ilmus uus kauamängiv “Läbi öö” – oli tal oma uurimismaterjaliga lihtne jutule saada. Töö aluseks on intervjuud Eesti naismuusikutega nii mainstream'ist kui underground'ist, ja tulemused on jahmatavad: hoolimata üksikutest eranditest figureerib lavadel ja edetabelites endiselt pigem kena, viisakalt moeka, korraliku, ent vaoshoitud tüdruku eeskujule vastav naismuusiku tüüp. Samuti ollakse veel vägagi lojaalsed traditsiooniliselt välja kujunenud rollijaotusele – naised on ikka pigem esitajad ja lauljad kui autorid, instrumentalistid, rääkimata produtsendiks olemisest. Suurematel Eesti poplavadel mängivad naisinstrumentalistid võib ühe käe sõrmedel ülesse lugeda! Ka popmuusikaturu võtmeisikud ja reguleerijad (produtsendid, raadiote programmijuhid, DJ-d, mänedžerid, plaadifirmade omanikud ja juhid jne) on enamjaolt mehed. Siinpuhul ei luba Hannaliisa mainimata jätta kahte tugevamat erandit - R2 peatoimetajat Heidy Purgat ja popmuusikaprodutsenti Helen Sildnat. Minu lühike ja profaanne kokkuvõte su tööst kõlaks nii: mainstream-muusikute manöövrid naiselikkusega (ehk eristumine naiselikkuse normidest) on kalkuleeritud, underground-artistidel provokatiivsed (isegi siis, kui alateadlikult) ja kui esimesi pärsib uljamaid piiride nihutamisi ette võtmast "litsaka" naise kuvandiga hirmutamine, siis teistel on sellest, mida kuskil arvatakse, sügavalt ükskõik. Ehk siis - mida tugevamad on soolised manöövrid, ehk eristumine üldistest naiselikkuse normidest, seda hälbivamaks nende rakendajaid ühiskondlikus kontekstis peetakse. Mis sinu enda jaoks uurimise ja intervjuude käigus kõige üllatavamana välja tuli? Kuigi ma olin neil teemadel varem mõtisklenud, sain päriselt alles intervjuude analüüsi käigus aru, et Eesti popmusamaastikul domineerivad soorollid on tõesti üllatavalt konservatiivsed. Vabameelsemat, klassikaliselt sulnist naiselikkusest eemalduvat, traditsiooniliselt mehelikke loometöid ja tegemisi ihkavat naiselikkust võib pidada ju maailma popmuusikas aina tugevamalt kanda kinnitavaks stiiliks. Nn rock'n'roll-lava- ja elustiil, mis varem oli lubatud vaid meestele ning mille omaksvõtt tegi naismuusikust revolutsionääri ja talletas ta nime normidelõhkujana ajalukku (nt Janis Joplin, Madonna), on seal muutunud omas kütkestavas „ebatraditsioonilisuses“ šou argiseks osaks. Eestis miskipärast mitte. Kohalikus popis, eelkõige peavoolu-popmuusikaskenel pigem taasluuakse jäigalt patriarhaalseid soolisi norme. Sellist sotsioloog Airi-Alina Allaste terminit kasutades bitch’iliku attitude`iga võimukamat, ennastkehtestavamat, sh end seksuaalselt julgemalt presenteerivat moodsat naiselikkust armastatakse siinmail imetleda küll nt MTV popmuusikakanalilt ja Youtube's kuid ise end nii väljendama ei kiputa. Taolist imagoloogiat peetakse Eesti kontekstis veel harjumatuks, sageli ka naismuusiku loomingulist veenvust ja tõsiseltvõetavust kahtluse alla seadvaks. Spontaansemat ja normidega manööverdavamat loometegevust soodustab mõneti alternatiivne undergroundskene. Seal võib näha julgemaid naiselikke eneseväljendusi: äkilisemaid lavašousid ja loometööde soolistatud olemuse neutraliseerumist. Loe edasi siit.
« Avalehele 1 Kommentaari