HANS CHRISTIAN ANDERSEN
Areeni kunstiprojekt klassiku 200. sünniaastapäevaks: muinasjutt + Evald Okase, Valli Lember-Bogatkina, Ülle Meistri, Jüri Arraku, Regina Lukk-Toompere, Piret Raua, Laurentsiuse, Marko Mäetamme ja Kaido Ole värsked illustratsioonid.
Muinasjuttu koos illustratsioonidega asub siin:
Illustraatorid arvavad:
Valli Lember-Bogatkina (1921):
Mina olen väga palju Anderseni muinasjutte illustreeritud, pärast sõda 1946 anti kohe välja kaks tema raamatut, “Kuldvokk” ja “Imeveski” minu mustvalgete piltidega. Aga "Tinasõdurit" polnud nende hulgas. Muidugi olin seda lugenud lapsepõlves, kuid nüüd pidin lugema uuesti, ja pean ütlema, et see on vist üsna erandlik lugu tal. Selline traagiline. Mind võlus selles loos platooniline armastus, et suured tunded, mis tekitavad armastust, annavad jõudu ja jaksu kõiki eluraskusi kanda.
Aga nii kergesti need pildid ka ei tulnud, kuigi kavandid tulid kiiresti.
Evald Okas (1915):
Mul pole lasteraamatute illustreerimine enam nii käpas kui vanasti, viimati tegin midagi vist mitukümmend aastat tagasi. Sellepärast olin isegi natuke närvis, pealegi pidin kiiresti ette valmistama oma muuseumi taasavamist Haapsalus ja Tinasõduri pilt tuli ootamatult teiste tööde vahele. Aga “Vankumatu tinasõdur” meeldib, ta pole tavaline muinasjutt, on omapärane armastuslugu, ja väga südamlik. Pildi tegin mõne tunniga, ütleme nii, et läks terve päev, sest töö pidi kuivama ka.
Jüri Arrak (1936):
Täitsa tore on üle aastate muinasjuttu illustreerida. Kuigi, ega kurva lõpuga “Vankumatu tinasõdur” pole nii väga lastepärane ja tüüpiline muinasjutt.
Kaido Ole (1963):
Mu kolm pilti on veidi kummalised nagu see jutuke isegi. Ei lähtunud ma lookese sündmustikust, vaid pigem vastupidi. Tehnoloogiliselt pakkus mulle neid pilte tehes pinget värvilistest paberitest intarsia väljalõikamine, et sõduri kuju saada, ning ka värvipaberi veatu pinna vastandamine akvarelli raskustega kontrollitavale voolamisele, mis eriti varjude juures domineerib. Proovisin endale võimaluste piires huvitavaid probleeme tekitada, sest maestro Andersen mulle endiselt suurt ei istu. Aga ma püüdsin, nagu lubatud sai, loodetavasti mitte ilmaasjata.
Laurentsius (1969):
Ega ma sellest loost ei lähtunudki, lähtusin Tinasõdurist. Sain nüüd ühte konkreetset vormiideed proovida, mida olen tahtnud juba kaua teha. See oli esimene katsetus. Kontuurina Tinasõdur ja siis vedasin kontuuri sissepoole ja pärast väljaspoole ja lõpuks vorm hägustus. Muinasjutt meeldis väga, ema luges seda vist kunagi ette, ja ühte multikat olen ka kunagi näinud.
Ülle Meister (1948):
Mulle meeldib lasteraamatuid lugeda. Täiskasvanu loeb neid raamatuid mõistagi teise pilguga, aga… Lapsepõlvest ei mäletagi, et Tinasõduri lugu oleks mulle muljet avaldanud, ehkki lugesin seda kindlasti. Nüüd oli aga ainuke mõte, et saaks uuesti läbi lugeda ja pilt valmis. Alati kui on kiire, valid motiivid, mida kõige kiiremini saaks paberile panna. Valisin taustaks tumeda paberi, kuid tume paber dikteerib ka ja siis ei tea kunagi täpselt, kuidas tulemus välja kukub.
Regina Lukk-Toompere (1953):
Muidugi olen "Tinasõdurit" lapsepõlves lugenud, kuid mitte kunagi varem illustreerinud. Varem ma "Tinasõdurit" ei tahtnudki illustreerida. Võib-olla sellepärast, et teda on varem palju tehtud ja liiga traagiline ning teiseks – minu jaoks oli seal loodust vähe. Aga sellepärast valisingi kalaga motiivi, kalu meeldib mulle väga joonistada. Tinasõduri ostsin nukupoest, kala ostsin turult. Kodus lõikasin kala puruks, uurisin sisikonda, ja joonistades hoidsin kala suud teise käega lahti.
Piret Raud (1971):
Lapsepõlvest oli muinasjutt meeles, aga muidugi lugesin üle. Anderseni aastaga on küll teatud küllastus tema teostest… Poja emaks saanuna tekkis mul meeletu kaastunne tinasõduri suhtes, et kena beib rikkus tinasõduri elu ära. Et õnnetu ühe jalaga mees armub ära tundeid mitte väljanäitavasse tütarlapsesse… Pildi mõte tuli kiiresti, aga tehniliselt võttis aega.
Marko Mäetamm (1965):
Lugesin “Vankumatut tinasõdurit” muide esmakordselt. Ega ma kujutagi lapsi selle lugejana eriti ette, see on ikkagi muinasjutt täiskasvanuile. Mõtlesin pikalt, et keda Andersen lugejana silmas pidas. Lugu mõjus mulle nii, et mõtlesin, et peaksin hakkama ka tema teisi lugusid lugema. Hea tunnetusega asi seega. Olen üles kasvanud “Eesti rahva ennemuistsete lugudega” ja Tinasõduri lugu oli täiesti teistsugune, kohutavalt ootamatult kirvega löödud lõpuga. Mul oli hea meel, et palusid illustratsiooni teha, muidu poleks ma kunagi hakanud Anderseni lugema.
Vankumatu Andersen
Eestlastel on Kreutzwald, taanlastel Andersen.
Kui muinasjutud saaksid tõeluseks ja kangelased elada igavesti, võinuks Hans Christian Andersen (1805 – 1875) tähistada peaaegu kolme kuu eest, 2. aprillil oma kahesajandat sünnipäeva. Nagu eesti kirjanduselus, nii ka eesti kunstielus annab Anderseni sünniaastapäev endast mitme ettevõtmisega teada. Näiteks Eesti Kujundusgraafikute Liit korraldas 22 osavõtjaga Anderseni illustratsioonide näituse Rahvusraamatukogus, mida juunis näidati Tapa Linnaraamatukogus ja mis on juulis-augustis üleval Kuressaares. Näitusel eksponeeritakse ka Tartu sõjaeelse kunstniku Viktor Aleksejevi tollal sahtlisse jäänud ja alles nüüd trükki jõudnud illustratsioone “Pöial-Liisile”.
Areen otsustab rahvusvahelist Anderseni juubeliaastat tähistada erinumbri ja originaalillustratsioonidega eesti tippkunstnikelt. Valisime illustreerimiseks Anderseni ühe kõige idealistlikuma muinasjutu vaprast Tinasõdurist ning tellisime pildid üheksalt kunstnikult, kellest mitte kõik pole varem muide muinasjutte illustreerinud. Aega piltide tegemiseks oli umbes kolm nädalat, ja keegi ei hüpanud randakutsuvatel varasuvepäevadel alt ära.
Aga miks kurva saatusega Tinasõdur? Sest Tinasõdur on Anderseni alter ego, autor on enamikus teostes oma tegelaste prototüüp. Nagu lisab Anu Saluäär Anderseni romaani “Peer Õnneseen” järelsõnas saksa kirjandusteadlasele Hans Meyerile osutades, on Andersen improvisaator, muusikageenius, inetu pardipoeg, merineitsi, kes unistab abielust sureliku printsiga, uute rõivastega keiser, valesti valatud kindlameelne tinasõdur.
Mul on hea meel, et Tinasõduri lugu nõustusid illustreerima nii erinevate põlvkondade kunstnikud. Sellepärast on nädal tagasi saabunud pildid justkui läbilõige eesti raamatuillustratsiooni stiiliarengu ajaloost ja kaasajast, akadeemilisemast piltjutustusest abstraktse ja kontseptualistliku lähenemiseni. Samas, tehniline virtuoossus pole ka praegu kuhugi kadunud. Klassikud Evald Okas ja Valli Lember-Bogatkina, kes said kunstihariduse Eesti Wabariigis, esindavad head vana romantilist kooli, aga joonistusliku peenuse poolest on nendega võrdne ka Eesti Vabariigis kunstnikudiplomi saanud siinne noorim kujundaja Piret Raud.
Anderseni kunstmuinasjutte on eesti keelde tõlgitud juba alates 19. sajandi lõpust, illustreeritud aastakümneid ning mitmete autorite kujunduses välja antud. Mine tea, võib-olla ilmuvad ka tänases Areenis avaldatud pildid ükskord kõvade kaante vahel koos illustratsioonidega, mis ruumi puudusel pidid praegu kahjuks siit välja jääma.
Aastal 2008 saab aga meie muinasjutuvestja Kreutzwald 205aastaseks. Illustraatorid, hakake valmistuma!
HARRY LIIVRAND
