Hans H. Luige preemia

Artikli käigus jõutakse ka pealkirjas mainitud aktuaalse sündmuseni. Seniks aga tehkem üks kaugema kaarega sissejuhatus, mille sünged toonid peaksid kontrasti printsiibil väärtustama Luige suuremeelset algatust.

*

Kunsti- ja kultuurisponsorlus on maailmas kuum teema nii ärikoolitustes kui ka kunsti kõrgkoolides. Ühtedele õpetatakse seda, kuidas oma äri heaks kunsti ja kultuuri ära kasutada, teistele õpetatakse aga seda, kuidas mitte muutuda pahaaimamatult reklaamiagendiks firmale, kelle väärtusi kunstnik ei jaga.

Suurim eetiline probleem seondub sigaretitootjatega. 1990-ndate Eestis vohasid välismaa sigarettide reklaamid eriti jõhkralt koolide ja lasteasutuste läheduses ning hõivasid kesklinna kõige magusamaid pindu. Seksikate reklaamide peamiseks sihtgrupiks olid naised ja noored, seda ajal, kui välisinvestorid sulgesid Tallinnas tubakavabriku Leek ning paljud jäeti tööta.

Niipea aga, kui meilgi keelati Toompea tasandil avalik sigaretireklaam, 1998. aastal, tuli lagedale Barclay oma “õilsa” ideega sponsoreerida noori (justnimelt noori!) kunstnikke süütu sildi all “Art is Everywhere”. Sihtgrupiks võeti trendikad tegijad, potentsiaalsed praegused ja tulevased arvamusliidrid, kes pidid oma valikuga mõjutama vastava eagrupi “tavalisi” tegijaid.

Taoline sponsorlus toob nähtamatult kaasa ka tsensuuri, mis selgub siis, kui tootja peakorter ei kinnita kunstniku kavandit. Barclay näitel selgus, et sigaretisponsorluse tabuteemadeks kunstis on sport, lapsed ja kristlus.

Maailma kunstisponsor number üks on aga Philip Morris. Hunt lambanahas paljastub niipea, kui teha üks väike võrdlus. Euroopa ja Ida-Euroopa või Aasia turule toodetavad sigaretid on teadjate sõnul täiesti eri kvaliteediga. Vilniuse vabrikus tehakse sigarette ebakvaliteetsest odavast toormaterjalist, sest Ida-Euroopa inimese elu midagi ei maksa, ta ei oska oma õiguste eest seista, las tõmbab eriti ebatervislikku kraami ja maksab selle eest hästi.

New Yorgis elav saksa kunstnik Hans Haacke on oma kuulsas 1980-ndatel aastatel loodud töös paljastanud ka Philip Morrise seost poliitikaga, nimelt telgitagust sponsorlust USA senati valimistel, eriti mis puudutab senaator Jesse Helmsi.

Et protsessid on muutunud üsna rafineerituks, peab iga ambitsioonikas kunstnik ja institutsioon need vahekorrad endale selgeks mõtlema. Kui Helsingis avati 1998. aastal kaasaegse kunsti muuseum Kiasma, siis kutsuti ühe esimese staarina Helsingisse just Haacke, kes pidas selleteemalise loengu. Äsja oli soome keeles ilmunud veel Haacke / Bourdieu raamat. Ka Areen avaldas sündmusest käsitluse.

*

Õppetund: ärilise kultuurisponsorluse puhul on oluline teada eelkõige raha tausta ja selle jagamise motivatsiooni.

*

Eestis väljendub kultuurisponsorlus muuhulgas mõningate firmade kunstipreemiates. Näiteks annab värve tootev firma Sadolin välja oma maalipreemiat, mis hiljuti ulatati Tallinna Raekojas Marko Mäetammele. Teadmata midagi selle firma omanikest ja nende rahvusest, jääb nimetatud preemia ikkagi impersonaalseks, kuid toimib pikaajalise vastastikku kasuliku koostööna kunsti- ja äristruktuuride vahel.

Sel aastal käis preemia välja personaalselt aga üks täiesti ootamatu mängija – Hans H. Luik, kodumaine karismaatiline ärimees koos kodumaise kriitilise ajakirjanduse kaubamärgiga Eesti Ekspress / Areen. Viimane läks vahepeal nagu kõik siin Eestis välisinvestorite omandusse, aga siis oli kuulda, et Luik ostis Ekspressi rootslastelt tagasi. Võib-olla pole seda sündmust saavutusena avalikkuses eriti märgatud. Kui kuulasin 2000. aastal Budapestis loengut kultuuri majandamise teemal, tõstis Ida-Euroopa analüütik erilise uhkusega esile mingit ungari raamatupoodi, mis osteti väliskapitalilt tagasi. Järelikult pole ka terve Ida-Euroopa mastaabis vastavaid näiteid kuigi palju võtta.

Luige enda sõnul oli tema motivatsioon kultuuripreemia väljakäimisel äkitne äratundmine, et tal on elus hästi läinud, mis pole ümberringi vaadates üldsegi mitte enesestmõistetav, ja kuna kultuur baseerub tundlikkusel, siis väljendab preemia rahalist tundlikkust. 100 000 eesti krooni on tõesti üsna suur summa olukorras, kus Eesti riik seadusandluse tasandil kultuuri sponsoreerimist ei soosi. Meil on tahetud küll igal rindel olla “nagu Ameerika”, aga sealseid ideid võetakse üle valikuliselt, nii ei nähta meil võimalust teha maksusoodustusi kultuuri sponsoritele, mida esineb isegi näiteks Ungaris.

Kui nimetada karismaatilisi eesti ärimehi, kellel on muuhulgas kultuuri suhtes oma isiklik visioon ja arusaam, mis paistab välja ka avalikkusele, siis neid on Eestis väga vähe – Luige kõrval Jaan Manitski ja Rein Kilk. Äkki peaks kultuuritegijate poolt nende pingutusi rohkem väärtustama, et sarnaseid ärimehi ja -naisi juurde tekiks.

 PS. Artikli teema ja paatos on 100% sõltumatu ja vabatahtlik. Olles teadlik, et eesti keeleruumis on peaaegu võimatu artiklueerida tänu nii, et see naeruväärsena ei tunduks, võtan laureaatide nimel ometi selle riski. Aitäh.

 Väljatõste

 Ärilise kultuurisponsorluse puhul on oluline teada eelkõige raha tausta ja selle jagamise motivatsiooni.