Harrastusteatrid tulid Tallinna
Hendrik Toompere jr: "Mis sind kõige rohkem
professionaalses teatris on häirinud?" Adolf
Šapiro: "Professionaalsus." (Raivo E.
Tamme jutu järgi)
Laupäeval ja pühapäeval Tallinnas peetud harrastusteatrite IX riigifestival hõlmas peamiselt kolme kõige iidsemat ja auväärsemat tänavat. Laial tänaval Hobuveskis toimus lõviosa programmist. Kõige oodatum sündmus, laupäevaõhtune koosviibimine peeti Vene tänaval Toomklubis. Nende vahel Pikal tänaval on pubi Hell Hunt, kus etenduste vaheaegadel võis näha märkimisväärset osa tegijatest.
Esimene päev
Avasõnades meenutas Raivo E. Tamm, et tema lapsepõlves oli just rahvateater paik, kuhu lihtsate tööinimeste pere odava pileti tõttu kultuuri tarbima läks. Nädalalõppudel pandi väikesele Raivole ikka pidukuub selga ja seati sammud Pinna või Tombi rahvateatrisse.
Esimene etendus, teatri Randlane (Haapsalu) "Me kohtume sealpool pilvi" (autor Triin Sinissaar), on üks festivali neljast algupärandist. Esimesed kolm näidendit ei üllata. Kunda Huviteater mängib Andrus Kivirähki "Jalutuskäigust vikerkaarel" ainult esimese vaatuse, Kiviõli venekeelne trupp Otpad Žuhhovitski "Senjoor Huani viimasest naisest" ainult viimase. Sellest on kahju, sest nii Kunda kui Kiviõli on paigad, kuhu teatrihuviline isegi läbi sõites ei satu. Aga reeglite vastu ei saa.
Kui publik end Nukuteatri garderoobis järgmiseks etenduseks valmis seab, liigub rahva seas teade, et Dajan Ahmet on autoõnnetusel surnud.
Kohe järgneb aga kannapööre emotsioonides. Tartu Vilde teatri "Gupikene" üllatab oma tugevusega. Õigupoolest näeb igal harrastusteatrite festivalil paari lavastust, mis jätavad riigiteatrite keskmise taseme kaugele maha. Vassili Sigarevi tragikomöödia tegevus toimub Nõukogude Liidus 1980. aasta paiku. Kõik kolm osalist, eraelus Ragn Sellsi pressijuht Oleg Želudkov, Koduköögi müügimees Pavel Ümarik ja teatriteaduse üliõpilane Piret Kuub, hoolitsevad suurepärase elamuse eest. Vaist ütleb: seekord paremini enam ei saa.
Õhtul on Toomklubis pidu. Tuju eest kannab hoolt Teoteatri näitleja, eraelus disainer Kalev Õunapuu. Huvitava kokkusattumusena kannab ta samasugust keskaegse heeroldi kostüümi nagu Jüri Kuuskemaa, kes mööda Pikka tänavat juhuslikult näitlejaile vastu jalutab nagu festivali elav maskott. Laudadel on sülti ja sinki. Alkoholi mitte, aga kaasavõetu tarvitamine põlu alla ei lange.
Vilde teatri lavastaja Raivo Adlas küsib, mida ma "Gupikesest" arvan. Kuivõrd mul pole sel hetkel kahtlustki, et see on mitu peajagu teiste lavastustest üle, siis seda ma ütlengi. Adlas leiab: tore on, aga peaasi, et Piret ikka parima naispeaosalise preemia saaks (hiljem saabki). "Randlase" rivaal olevat kardetav.
"Randlase" lavastaja Indrek Pangsepp selgitab mulle, miks on nii mitmes festivali lavastuses just kolm näitlejat: "Nõukogude ajal oli inimestel palju aega rahvateatri tegemiseks. Enam mitte. Kui ikka tööandjad inimesi vabaks ei lase, siis ei saa kaheksateistkümne tegelasega tükki teha."
Teine päev
Festivali programm üle mõistuse kokku surutud . Harilikult kestab festival kolm päeva, seekord poolteist. Veel kaks näidendit, autasustamine ning kella neljaks on kõik lõppenud. "Kõik olid karmid asjad," võtab eelmise päeva kokku üks minu taga istuv harrastuskriitik. Jõelähtme Lavagrupi "Kadunud kindapood" (autor Urmas Lennuk) on samuti "karm asi". See on lugu vennast ja õest, kes on küll saanud täiskasvanuteks, aga mitte just tarkadeks. Vähemalt mitte nii tarkadeks, et omaette hakkama saada. Kolme-näitleja-lavastuste taustal oli südantsoojendav näha koguni kuut head näitlejatööd. Kakskümmend aastat vallavanemana töötanud Taimi Saarma psühhopaadist vanaeit ning Eigi Tali noor ning Forrest Gumpile intellektuaalselt mõnevõrra alla jääv Jolle olid ansambli eestvedajad.
"Kadunud kindapood" näitas, kuidas trupp ülendab näidendit, näidend aga omakorda truppi.
Auhindamine läheb ruttu. Žürii koosseisus Kaie Mihkelson, Eva Klemets ning Andres Keil ei tee saladust sellest, et vaielda polnud õieti millegi üle. Suur metallist kelluke läheb tagasi sinna, kust tuli - Tartu Vilde teatrisse. Uurin, miks Jõelähtme ühtegi auhinda ei saanud. Hindajatel jääb õigust ülegi: mängimise asemel nägid nad "Kadunud kindapoes" rohkem mängitsemist.
Juba ette teada väga head Tallinna Tammsaare teatri "Mere vaikust" jõuan vaatama pärast auhindade jagamist. Nii võin juba mõistatada, miks see Vercorsi ehk Jean Brulleri jutustuse kummastav ja maitsekas töötlus "kolmandaks" jäi. Tegu on väga kammerliku looga ühtses väljapeetud stiilis. Kõige intensiivsemalt jääb meelde Onu (Jaan Tedder) vaikimine, mis kestab peaaegu terve tunni. See on pingeline, paljuütlev, muutlik vaikus. Üldse mitte selline loll vaikus, mis juba aastaid ümbritseb harrastusteatreid Eesti kultuuriajakirjanduses.
