Tallinnas Niguliste muuseumis saab 26.septembrini vaadata näitust Tartu Jaani kiriku terrakotaskulptuuridest.

Tänu terrakotaskulptuuridele kõrgub Tartu Jaani kirik erilisel kohal Eesti kunstiajaloos, kuid mitte ainult. “Terrakota pole keskaegses kunstis päris tundmatu, kuid kogu Euroopa gootikas ei tea me ühtki teist ehitist, mille selles tehnikas skulptuurid nii arvu, suuruse kui ka kunstilise taseme poolest suudaks ligilähedaseltki konkureerida Tartu Jaani kirikuga”,  kirjutab kunstiajaloolane Kaur Alttoa. On arvatud isegi, et Eesti rehielamu kõrval on Tartu kirik ainus, mida meil on lisada maailma arhitektuuripärandisse.

Jaani kiriku terrakotaskulptuurid muudab unikaalseks mitu aspekti. Esmalt materjal ja valmistamise viis. Keskajal oli tavapärasem terrakotast ehk põletatud savist skulptuure valmistada negatiivvormiga, see andis võimaluse seeriatootmiseks. Tartu Jaani kiriku skulptuurid on enne ahjus põletamist saviplokist käsitsi välja lõigatud, seega on igaüks neist omaette originaallooming. Nii valmistatud skulptuuride ja ehisdetailide koguhulk ulatus kiriku valmimisajal, 14.sajandi teisel poolel ligi kahe tuhandeni. Kahjuks ei ole aeg ja inimesed Jaani kiriku arhitektuuriplastikat alati kõrgelt hinnata osanud, tänaseks on algsest arvukusest alles vaid pool.

Säilinud tuhatkonnast terrakotaskulptuurist on Niguliste kirikus eksponeeritud väike valik, kuid ikkagi ulatub Tartust Tallinna toodud eksponaatide mass kahe tonnini. “Suuremat kogust oleks olnud väga raske tuua”, sõnas terrakotaskulptuuride restauraator Eve Alttoa näituse avamisel, “kui rohkem tahate näha, peate ise Tartusse tulema.”.

Näitusele väljapandu hiilgab aga kõrge kvaliteediga. Näha saab vaieldamatult suurimaid terrakotaskulptuure üldse – Maarjat ja Johannest krutsifiksigrupist, mis algselt kõrgus kooriruumi pikihoonega ühendanud võidukaare kohal ning demonteeriti sealt varisemisohu tõttu 1958 aastal. Krutsifiksi seisund on E.Alttoa sõnul transpordiks ja eksponeerimiseks liialt ebastabiilne.

Teisalt on näitus üles ehitatud nii, et külastaja saaks ülevaate kirikut kaunistanud eri tüüpi skulptuuridest ja arhitektuursetest elementidest. Nii esindavad peaportaali ehisviilu niššides paiknevat deesise ehk eestpalve gruppi Neitsi Maarja ja Ristija Johannes ning apostlid Paulus ja Andreas. Kiriku interjööri rikkusest saab lisaks krutsifiksigrupile näha baldahhiinide all istuvaid nn. pseudotrifooriumi skulptuure ja apostlite torsosid. Maiuspalaks peaksin draakonitega kaunistatud kapiteeliplokke põhjakõrgseina piilarilt ja erinevate sümbolitega dekoreeritud päiskive. Need on elemendid, mille vaatlemiseks kirikuinterjööris peab binokkel kaasas olema. Kõige rikkalikumalt on näitusel esindatud eriilmelised pead ning poolskulptuurid, millest Niguliste koori ümbriskäigus on kujundatud sümboolne friis. Analoogse ketina paiknesid 600 neliksiirudes mehe- ja naisepead nii Jaani kiriku välis- kui siseseintel ning 200 poolskulptuuri kolmikkaarsetes niššides ümber kiriku.

Näituse taustaks on lugu ühe unikaalse hoone saatusest. Analoogselt Niguliste kirikuga põles ka Tartu Jaani kirik Teises Maailmasõjas ning jäi pärast seda varemetesse mitmeteks aastateks. Mõlema kiriku puhul kaalusid võimud 1950ndatel likvideerimist, mis tänu kunstiajaloolastele õnneks tegemata jäi. Ja õigupoolest on need kaks ainsad keskaegsed kirikud, mis hiljem taastatakse (Niguliste muuseumina), Tartu Jaani kirik küll alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Kuid Tartu kirik on tugevalt kannatada saanud ka eelnevates sõdades ning jäänud jalgu klassitsismile, kõik see on toonud kaasa skulptuuride brutaalse hävi(ta)mise ja kahjustamise. Nii on eksponeeritud poolskulptuure 18.sajandi ümberehituse käigus ehitusmaterjalina kasutusse võetud, külglöövide päiskividest  20.sajandi alguses gaasitorude paigaldamiseks augud läbi puuritud. Osade eksponaatide algne asukoht kirikus on teadmata ning 1952 aasta varingu tõttu kapiteeliplokid ja pseudotrifooriumi skulptuurid tugevalt kannatada saanud. See, mida aeg ja ilmastik teeb terrakotaskulptuuridega on ilmekalt näha päris näituse lõpuosas – oma esialgse ilme täielikult kaotanud pead pärinevad kiriku välisseintelt. Täna on inimene minevikust õppinud ning oskab oma pärandit väärtustada. Eesti Muinsuskaitseamet on otsustanud kõik fassaadiskulptuurid säilitada kirikus sees, välja paigutatakse aga koopiad.

2005 aasta 29.juunil toimub Jaani kiriku taasavamine. Selleks ajaks on planeeritud enamus interjööriskulptuure oma algsele kohale tagasi panna. Terraotaskulptuuride eksponeerimisel Niguliste muuseumis on mitmeid põhjusi, ammu juurdunud eelarvamus, et tallinnlased ei leia Tartut üles ja tartlastel pole pealinna asja, on siin vaid üks tahk.

Fotod Vallo Kruuser