Hästi tabatud tabamatu

Modernismiklassikud on heas vormis. Jaan Elken vaatab Riho ja Ilme Kulla hilisloomingut.

Riho ja Ilme Kulla skulptuuride näitus “Ühine tee” Tallinnas Vabaduse galeriis, avatud kuni 22. aprillini.

Galerii saatetekstis tutvustatakse Ilme ja Riho Kulda kui 60ndate “modernismilainel” eesti kunsti sisenenud autoreid. Teatud reservatsioonidega võibki see nii olla, suur annus wishful thinking’ut aga ennekõike, sest kuigi praegu on normiks saanud lääne kunstiajaloost pärit “õige maatriksi” järgi ka perifeersete kunstilugude läbikirjutamine, tuli termin “modernism” oma tavatähenduses (ilma nõukogudeaegsest trükisõnast pärit halvustava varjundita) meie kunstiteadlaste kõnepruuki alles pärast seda, kui postmodernismi termingi läbinämmutamisest kulunud ja säratu oli. Modernismile tiksub aga hetkel uus hingamine, taasavastatakse “sotsiaalse kunsti” haibi kõrghetkedel rapsivalt kõrvale jäänud materjalis mõtlemist ja tööd vormiga.

Kuid tagasi kuuekümnendatesse, kus pärast 20aastast äralõigatust muust maailmast pääses eesti kunsti mõjutama kunstnike esimestel välissõitudel tollastesse idabloki-maadesse sealne kunst, ka Ungari, Poola ja SDV kunstiajakirju sai juba tellida – tolle kümnendi kraanide lahtikeeramine tõi kui paisu tagant Eesti kunsti 40ndate ja 50ndate maailma kunstimoe võttestiku. Ja nii oligi, et samal ajal kui Robert Rauschenberg ajas juba kitsetopist vanast autokummist läbi ja mäkerdas oma installatsioone majapidamisvärvidega, tegelesid meie kunstnikud vormi abstraheerimise, voolujoonelise dünaamika ja kineetikale läheneva liikumisefekti tabamisega pronksis, puulõikes ja carrara marmoris.

Ja rajasid riiklikult vajalikke monumente, mille kunstikvaliteet praeguses vabariigis ületamatuks jääb. Sellised on Riho Kulla tehtud omaaegse Tallinna Raadiomaja fassaadi kaunistav tõepoolest modernistlik “Raadiotuvi”, aga ka ideoloogiliselt õige Tehumardi obelisk nõukogulastele (koos Allan Murdmaa ja Matti Varikuga).

Ja kui keegi tahab ka praegusesse linnaruumi ja aega midagi head tellida – mis tugineks korralikul vormianalüüsil ja materjalitundmisel põhinevale modelleerimisoskusele –, siis veel ei ole hilja, vanameister Riho Kuld on siiani kõrgvormis. See ei ole sugugi nii kõigi tema põlvkonnakaaslastega, kes said sama hea haridusliku ettevalmistuse omaaegses ERKIs ja seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel särasid. Tammepuust modelleeritud, otsekui 3D animatsiooni-labori testi läbinud, igast küljest võrdses headuses vaadeldav “Tabamatut püüdmas” (1999) on kui prototüüp suurmonumendile. Teose hobujõud ja lõpetatus on formaadipäraselt mõnevõrra subliimseks pakitud, niivõrd-kuivõrd hakitud tiivuline hobune saab elegantne olla.

Veidi vähem paelus mind teine oluline tähis, vast valminud pronks “Kalevi kojutulek läbi tule ja vee” (1990–2008). Oskuslikult valupraagist ülevaatav ja seda leidlikult ärakasutav, äärmiselt komplitseeritud vormikõnega, habrast tasakaalu fikseeriv paarishoburakendil kihutav idamaiselt aristokraatlike näojoontega Kalev (ja Linda?) on meistriteos. See “vähem paelus...” viitab destruktsioonis masside liigsuures ulatuses võrdsele liigendusele Kalevi-poolses küljes, Kalevi ja Linda Akropolise-näod viitaks kui Eesti soost aristokraatiale, mis pole ju tõsi, kuid tõsi on, kui hästi nii keeruline figuraalne komponeering tervikuna koos seisab. Adun küll, et see on keel, mida paljud ei valda ja seepärast ka rääkida ei taha. “Sotsiaalne skulptuur”, kleebin-lõikan-assambleerin-dig italiseerin-tegevused skulptuuri sildi all, põrkusid arengulooliselt omal ajal kõik modernistlikult taagalt, distantsilt ei vähenda kõik need meeldimised-mittemeeldimised, aktuaalsused-mitteaktuaalsused Kuldade kvaliteeti siin ja praegu.

Tavapäraselt mõjus Ilme kuld oma marmoritega selles duetis naiselikumalt ja salonglikumalt, mitte aga oma uues mustast tammest voolitud streamline’likus “Tammepuus” (2009), mis lisas näitusele ka peent auto-retro hõngu.

Me teame kunstnikke, kes on sunnitud igaks hooajaks piltlikult uued rõivad õmblema. Põhjusi on mitmeid, kas trööpavad nad eelmised lihtsalt ära, või on muidu edevad ja kannatamatult tähelepanumaiad. Kuldadel piisab kord leitud lõikest, mis neile ülihästi istub, ja kui ülikond ongi uus, siis heast materjalist ja vana mudeli järgi, vaid ebaoluliste lisanditega up-date’itud. Ka nii võib, kunstis on kõik lubatud, kes usub veel 90ndate maitsepreestreid?