Hea elu

Kui koroonaajast midagi positiivset kaasa võtta, siis võiks see olla rõõm lähedastest, kes on veel meiega.

Hea elu varustab sind teatava filtriga tavalise naturaalse (naturalistliku) elu ja sinu elu vahel. See on nagu respiraator, mis kaitseb sind nakkuse eest. Ta on vaktsiin, mis peidus su taskus panga-, klubi-, kindlustus- ja kliendikaartide näol. Paratamatult kaasneb selle filtriga, selle valgust ja varje murdva kristallseinaga, teatav mälukaotus. Hea elu elajad ei mäleta enam täpselt, missugune on tavaline elu, nad hakkavad kahtlema, kas surma, vaesust, õnnetusi ja ebaõiglust on üldse olemas.“

Nii kirjutas Kalev Kesküla esseede kogumikus „Külma kodumaa“ 18 aastat tagasi.

Koroonaaja sotsiaalse distantseerumise kuudel olen palju mõelnud selle üle, mis on hea elu. Kas hea elu oleks üldse võimalik pärast seda, kui viirus on äkitselt viinud nii su ema kui isa ja sa ei saanud neid isegi korralikult matta, nagu juhtus Itaalias? Kas hea elu on võimalik hooldekodudes, mille nimi on küll teinekord „Südamekodu“, kuid mis selle kriisi ajal on muutunud tõelisteks surmalõksudeks?