Hea kunstikogu saladus
Kunstist on saanud jõukate moodne meelelahutus. Pilte ostetakse ja kogutakse, neid näidatakse ja nendega uhkustatakse. Kunst seintel pole üksnes ilu, vaid ka staatuse asi. Ometi on väga häid kunstikogusid Eestis vähe, sest nende loomiseks üksi rahast ei piisa.
Ettevõtja Enn Kunila kunstikogu troonib peaaegu uhkes üksinduses – peale ettevõtja Rene Kuulmanni ei oska ma nimetada hetkel kedagi teist, kes võiks Tallinna Kunstihoones samal tasemel näituse välja panna. Vaataja õnneks on need kaks kogu väga erinevad. Ent miks pole hea kollektsiooni kokkupanemine lihtne?
HEAKS KUNSTIKOGUJAKS EI SAA üleöö. Kunila on oma kollektsiooni koostanud aastaid, Kuulmann veelgi kauem. Mõlemat paneb tegutsema sisemine tung, kirg kunsti vastu, ja mõlemad teavad täpselt, mida nad tahavad. Kui aga kunstikogu on vaid staatuse näitamiseks, et teiste ees eputada, head nahka sellest ei tule.
Näitus Kunstihoones annab vaatajale hea võimaluse heita pilk kollektsionääri argiellu, aimata tema rõõme ja kahtlusi, näha tema kogu voorusi ja ka puudusi. Tean omast käest, et iga kollektsionäär vajab algul head nõu. Siis tuleb läbi elada vähem pettumusi, kui esmapilgul hea ost osutub hiljem kasutuks. Või kui ehtsa taiese asemel oled oma kogenematuse tõttu omandanud hoopis võltsingu.
Kuid kelle nõu peaks kunstikoguja kuulama? Kunila kollektsioon on parim näide sellest, kuidas arvestada soovitusi ja samas jääda iseseisvaks. Näitust vaadates on näha, et Kunila on olnud kunstnik Olev Subbi hea õpilane. Tema hinnangud maalikunstile pärinevad küll õpetajalt, kuid oma valikud teeb Kunila ise. “Kunila kunstikogu on koostatud väga iseseisvalt. Ta tunneb maalikunsti hästi ja tema hea tundmine väljendub otsuses, kas ta soetab selle pildi või mitte,” ütleb Subbi.
Kindla, arenenud maitse-eelistusega kollektsionääri kogu on koguja enda nägu. See eristabki teda väheste kogemustega kogujatest, kelle kollektsiooni palge on kujundanud üks või teine galerii ehk vahendaja. Niisiis, kunsti ostes pead omandama seda, mida sa vajad, mitte aga seda, mida teised sulle soovitavad.
Galeriidega on kahtlemata meeldiv suhelda, kuid samas ei tohi kollektsionäär unustada, et nende huvi on sinu pealt teenida. Parimat nõu kollektsionääri raske ja pika teekonna alguses olijale annab ikka teine kunstikoguja. Paraku usaldatakse sageli hoopis neid, kes teevad vaesest noorkogujast omale lüpsilehma.
On neid, kes peavad kunsti investeeringuks ja endale pilte soetades arvestavad sellega. Pole ka ime, sest “kunst on investeering” on kunstimüüjate käibetõde. Paraku on sellega nii, et kui järgida soovitusi, et selle või tolle kunstniku töö ostmine on investeering, siis ei saa kunagi väga hea kunstikogu omanikuks. Müüja huvi on oma kaup hea hinna eest maha müüa, see, kas ostja teeb oma kollektsiooni jaoks kasuliku ostu, on ostja enda mure. Hiljuti küsis ajalehe The Observer ajakirjanik maailma ühe silmapaistvaima kunstikollektsionääri Charles Saatchi käest: “Ma tean tänapäeva kunstist väga vähe, aga mul on 1000 naela investeerimiseks. Mida soovitate?”
“Premium bonds (Briti valitsuse võlakirjad – Toim.). Kunst ei ole investeering, juhul kui sul just väga, väga ei vea. Lihtsalt osta midagi, mis sulle tõeliselt meeldib ja mis pakub sulle aastateks tuhandeid naelasid väärt naudingut.”
Saatchi, kes on ka edukas kunstiärimees, nõuandes peitub sügavam iva. Neid, kes on kunsti kogumisele pühendunud ja kes taiest ostes ei mõtle selle investeerimisväärtusele, teevad tihti hea ostu ka ärilises mõttes. Nad lihtsalt ei vali kehva või keskpärast pilti. Mõne pärli eest käiakse vahel suuri summasid välja, samas ei tunne ma ühtegi tippkollektsionääri, kes oleks buumi ajal oksjoneilt hullu hinnaga Wiiraltit kokku ostnud.
Ja üldse, kunstioksjonitelt ostmine enamasti ei ole investeering. Juba seetõttu, et meie kunstioksjonite teostevalikus on praegu vaid väike osa tõeliselt häid taieseid. Kunstiturul hulganisti liikuvaid keskpäraseid pilte aga kasuga hiljem nii lihtsalt edasi ei müü – müüja ju peab oksjonikorraldajale kuni 20 protsendi suuruse müügitasu maksma.
Samas on müüt seegi, et parimat kunsti pakutakse oksjonitel. Näiteks nii head Kaarel Liimandit, kui on Shifara galeriis, pole oksjoneil kunagi olnud. Niisamuti on parimad Johannes Greenbergi maalid liikunud väljaspool oksjone ja galeriisid. Ja ühel päeval võib ka vedada, kui õnnestub osta mõni tõeline pärl väikese raha eest. Siis oled tõepoolest kunsti investeerinud.
Kunstikoguja vaenlane on täiuslikkus. Muidugi unistavad kollektsionäärid kollektsioonist, mis koosneb vaid tippudest ja kus pole mingeid “auke”.
See liikumapanev soovunelm peab küll iga suurt kogujat saatma, kuid selle täitumine õnnelikuks ei tee. Sest mida täiuselähedasem on sinu kogu, seda raskem on sinna midagi juurde leida. Kollektsionäär, kes juba pikka aega pole suutnud midagi uut hankida, on nagu kala kuival. Mõni jätab asja sinnapaika – rõõm kogumisest on kadunud.
Seetõttu ei maksa oma kogumist ka liiga kitsalt piiritleda – sein võib juba õige varsti vastu tulla. Kunila kollektsiooni puhul seda karta pole, tema võib täiuse suunas veel aastakümneid püüelda. Sest näitusel esindatud klassikute looming sisaldab veel palju pärle püüdmiseks. Ja alati võib enda jaoks ka uusi kunstnikke avastada. Head kollektsionääri iseloomustab ju loovus, mis avaldub ootamatutes ideedes ja mille tulemus on ikka põnev ja värske kollektsioon.
■ Käi palju kunstinäitustel, loe raamatuid ja tee nii endale selgeks, mis on hea ja mis sellest sulle meeldib. Alles siis hakka kunsti ostma. Ja koguma.
■ Kui sul on sõber või tuttav kunstikogujate seas, küsi temalt nõu. Midagi uut, mida tema poleks endalt juba varem küsinud, sa vaevalt oskad küsida.
■ Osta oma kogusse pilte, mis sulle tõesti meeldivad. Ära osta pilti üksnes kunstniku nime pärast. Eriti veel kallilt.
■ Kogu suurus pole eraldi eesmärk. Parem omada 5 head pilti kui 50 keskpärast.
