Foto: Atko Januson

Märten Krossi plaadi esimese loo sissejuhatavad kitarriakordid saadavad kuulaja eksimatult sügavale rokkmuusika ajalukku, täpsemalt Pink Floydi laulu „Have A Cigar“ algusesse. Mida see tähendama peaks? Nimetatud lugu on pärit Pink Floydi albumilt „Wish You Were Here“ ja jutustab sellest, kuidas muusikamaailma niiditõmbajad lipitsevad muusiku ümber, meelitades ja lubades head ja paremat, et ise selle arvelt head kasumit teenida. Jutt on seega unistuste mahamüümisest. Krossi enda laulu sõnad on sellised: „Üks poiss istus sillal ja vaatas tähti / pealtpoolt pilvedes siledal veel / see poiss istus sillal ja sabaga tähti / tiirles ümber ta pea nii selge ta meel.“ Kas võib sellest välja lugeda, et Kross oma unistusi ei müü?

Hoopis sagedasem „külaline“ plaadil on kitarrist Mark Knopfler, kellelt Märten Kross on võtnud oma kitarrimängu stiili ja käigud, sõrmitsemise ja kõlad, soolodes aga kauni ümmarguse tooni koos kerge ja õrnalt murduva moonutusega, lugude harmooniatest rääkimata. Instrumentaalpala „Meelesillad“ on otsast lõpuni knopflerlik, koos iseloomulike keelte venituste ja muude nippidega. Sellist nii tuntud artisti mängustiili matkimist tuleb võtta artistipoolse suure tunnustusena, sest oma stiili pähe seda ju esitada pole võimalik. Tunda on ka „Eesti keelte“ ja Riho Sibula laulustiili mõju. Plaat on aga tervikuna ja eksimatult eestilik – rabauduna hõljuv meeleolu, laialivalguv fookus, looduslüürika, läheduse igatsus ja kargelt positiivne meeleolu.

Märten Kross on plaadil tõeline multiartist: muusika ja sõnade autor, laulja ja soolokitarrist. Igas asjas on ta mõnelt äratuntavalt eeskujult midagi laenanud, kuid teinud seda hea alati maitsega.