Kolmekesi kiigel: Venelane (Rain Simmul, paremal) tahab maailma päästa, Eestlane (Hendrik Toompere jr jr, keskel) seda raashaaval oma sahvrisse tassida. Inglane (Sulev Teppart) ei taha midagi, temal on juba kõik olemas. Nii need konfliktid tekivadki. (Hendrik Toompere jr)

”Pärast surma Jendalis”
Autor Urmas Lennuk. Lavastaja Hendrik Toompere jr. Osades Merle Palmiste, Rain Simmul, Sulev Teppart, Marta Laan ja Hendrik Toompere jr jr.
MTÜ R.A.A.A.M Jäneda Pullitallis

Autorile on see andnud suurepärase võimaluse kirjutada niivõrd eksistentsiaalne näidend eestlaseks olemise globaalsest taustast, et teist sellist kõrvale panna polegi. Lavastaja äärmise hoolikuse ja sihikindluse tõestuseks on seik, et ta on suutnud isegi külmkapi näitlema panna – mikrolaineahjust rääkimata.

Tihe ja üldistusjõuline tekst ning läbimõeldud lavastus on eelduseks suurepärastele näitlejatöödele. Esiteks Rain Simmuli Gorki – kuju, mis tõuseb keerulise ja tabamatu vene hinge tabatavalt täiuslikuks üldistuseks. Kusjuures see kõik on saavutatud tänu sisemisele usutavusele, Gorki ei nuuska näpuga nina, ei liialda viinaga, ei lähe naisele kallale.

Vähemalt sama hea on Hendrik Toompere jr jr Eestlasena. Mõjub irooniliselt, et oma nappide kultuuritraditsioonide ning häirimatu ja sihikindla pragmaatilisusega meenutab Eestlane meie stereotüüpi ameeriklasest. Järeldus, et ju me siis olemegi Euroopa jänkid, on üks paljudest vaimukatest ja elegantsetest mõttemängudest, mida näidend pakub.

Põhimõtteliselt võinuks ka Eestlasel nimi olla – Neinar Seli või Hans H. Luik näiteks –, näidend poleks seeläbi midagi kaotanud. Ka Gorki ja Wells on selles eelkõige Venelane ja Inglane – osalt vastandliku, aga kui on vaja väikerahva esindajat kiusata, siis ka sarnase mentaliteediga.

Üksikisiku ja rahvuse ühte kujusse koondamisele lisandub teisigi vastandusi: elu ja surm; lai maailm ja Jäneda mõis. Säärased ”kaks ühes” pinged muudavadki tüki sisukaks ja teatraalseks. Tegevust näidendis ju kuigi palju pole. Ja õige ka – miks pärast surma ikka nii väga võimelda. Sulev Tepparti H. G. Wells on pigem Inglase kiretu fotoportree. Muidugi oli Wells vähemalt fotode põhjal ka Gorkist igavam tüüp. Aga sel kire ja kiretuse kontrastilgi on oma diskreetne võlu, mille lavastus ilmekalt välja toob.

Naisosadest pole suurt midagi rääkida. Mura (Merle Palmiste) puhul tõuseb peamiseks küsimuseks, kas ta on Staliniga maganud. Vähe lisab ka lavalt nähtav, et ta on nõus Gorkiga seksima koerapoosis, Wellsiga aga selili laual lamades. Armastuskolmnurk küll toimib, paraku on Mura selles üsna passiivne element. See, et ta meeste paljudele otsestele küsimustele ei vasta või vastab salatsevalt, ei muuda teda mitte niivõrd salapäraseks kui pealiskaudseks.

Osalt on puudujäägimulje tekkes süüdi kallutatud eelreklaam, mis just Murat näidendi keskse tegelasena kujutab. Ilma selleta poleks säärane rahutu lehtsaba ilmselt häirinud. Tema tütre Tania (Marta Laan) kuju oli aga narratiivi seisukohalt suisa üleliigne.

Näidendi külluslikust vaimuvaramust jäi esmalt meelde kõige valusam küsimus: kas tõesti on kõik hea olnud enne meid?

Ei tasu meelt heita. Vähemalt üks hea asi on täiesti kättesaadav ka praegu – lavastus ise.