Hea uus ilm – laste saamiseks?
Mis võiks ühe riigi nii kaugele viia? Surmahirm? Kes on vaenlane? Siinkohal pöörduvad kõigi pilgud meie, täisealiste lastetute naiste poole. Mida vähemaks jääb ajapikku eestlasi, seda personaalsemaks muutuvad süüdistused. Algul on võtmesüüdlased noored. Siis noored naised. Siis noored, heal järjel olevad naised. Siis noored heal järjel olevad naised, kel ka sobiv partner olemas. Siis noored, heal järjel olevad naised, kel kooselustaazhi sobiva partneriga viis aastat, jne, kuni lõpuks kõlab kohtus: “Aigi Vahing, teid mõistetakse süüdi lastetuses. Karistuseks eluaegane töö inimvabriku viljastamisosakonnas”. Sellises riigis ei maksa ülikoolidiplom midagi, loevad sünnitunnistused. Mida rohkem neid ette näidata on, seda paremalt elad. Aasta emadel on jalgpallimeeskonnad, nurga taga kogunevad anonüümsed lastetud.
Miks siis mina, peagi 30-aastaseks saav kõrgharidusega naine pole lapsi teinud? Järgnevalt siseinfot kõikidele erakondadele. Lähteandmed: mul on leib laual ja mees ka olemas. Aga on selge, et lapse saamise korral peab iga kaasaegne aktiivne naine mõneks ajaks koduperenaise rolli omaks võtma. Sest me ei tee ju tittesid amme tissi otsa või sõimerühma. Kui laps on valmis tehtud, tahaks teda ise ka toita ja kasvatada. Sellisel juhul peab minimaalselt aasta-paar kodus olema. Ja tööd tegema. Laps pole ju tomatitaim, mille saab akna peale mulla sisse torgata. Või kanaarilind – lükkad terad ette ja küll ta laulab. Laps on suur projekt. Temast peab kasvama terve, humaanne ja avara mõtlemisega täisväärne inimene. Sellise “stardipaketi” saab vaid kodust kaasa. Kas meil on vaja lihtsalt toota uusi inimesi - ükskõik kui sassis psüühika või väärtushinnangutega, et norm oleks täis? Kellel seda uut liha vaja on? Kas kuskil on mingi üüratu õgard toita või? Ah et rahvus ei jää püsima? No vägisi ei jää ka kõige lihtsam inimsuhe püsima, rääkimata rahvusest ja kultuurist. Mina küll ei usu, et eestlased naljalt kusagile kaovad. Küll elatakse ka see mõõnaperiood üle. See, milles 60-aastat tagasi oli süüdi Stalin, on nüüd meie, vallaliste sünnitusvõimeliste naiste viga. Stalin kustutas eluküünlad, me ei süüta neid.
Aga meie (NB! mul pole muide õrna aimugi kui suur või väike on grupp, kelle eest siin sõna võtan) ei taha numbreid statistikaameti aruannetesse. Me tahame järeltulijaid, kelle üle saaksime olla uhked. Tahame, et neist saaksid iseseisvad mõtlevad inimesed, mitte mõttetud masinad, kelle aju on kerge loputada.
Oletame, et jään rasedaks. Mis meid, naisi, seal kodus siis ootab? Suurfirmade reklaamiagentuurid arvavad, et meil kõigil on kodus üks mees. See on mr. Proper – tema teeb näputööd. Puudub veel Mr. Properi nimeline vibraator, siis on küll komplekt koos. Aga üldiselt - hommikuti üllatame pereliikmeid uue margariiniga. Tublimad pereemad määrivad seda endale ka ihu peale ja saavad nii väikseks jäänud kleidid selga. Päeval nuusutame naabrimuttidega üksteise pesuvahendeid. See on siesta aeg – oleme imelisest lõhnast lausa uimased ja nii tulebki tukk peale. Aga magama minna ei saa, sest need dushigeelid ju – need on nii head, et jäägi või pesema. Nii kulub tunnike, kaks. Siis murrame pead kuidas riided jälle selga saada, sest deodorant jätab ju kohutavad jäljed peale. “Need päevad” – need on suurt muret täis. Plekihirm on nii halvav, et käi või pea peal. Ja lapsed – need ässitame pehmete pesuloputusvahenditega isa vastu üles ja nii öeldaksegi koju saabuvale issile “emme”. Mina ei taha samastuda tolle koduperenaise portreega. Kui ikka ema naabrimuttidega pesuvahendit nuusutab, küll leiab lapski pinalist kummiliimi üles. Ühed totakad mõlemad. Kui naine muutub koduperenaise rollis selliseks kanaks nagu reklaamides näidatakse, peaks ka sünnitus neil sama lihtne olema – muned hommikul paar muna ja saabki jälle päev läbi heintel kaagutada.
Mul, nagu igal teisel inimesel, on olnud lapsest saadik unistusi, mida tahaks elu jooksul täide viia. Mõned neist tuleb ära teha enne oma lapsi. Kui ma neid tehtud ei saa, on oht, et need kohustused kanduvad negatiivse pärandusena mu lapse kontole. Nii sünnivad me sekka arhitekti hingega baleriinid ja rätsepasüdamega arstid. Laps tuleb suunata tema enda rajale, mitte sundida ema rida ajama. Ja veel: mul on hirm. Mitte sünnituse ees – need looduse poolt installitud programmid on suht töökindlad. Ma kardan lapsi – nad on nii kuradi targad, tundlikud ja kõrgtehnoloogilised. Mina ei tea, kas ma oleksin hea lapsevanem. Lapsevanemal peab olema aega oma lapsele teha sissejuhatus maailma. Samas tekitab maailm meis – vanadeski olijates – võõristust. Paljud on jäänud “rataste vahele” või “ajale jalgu”? Me ei oska enam oma maailmas elada – me oleme selle nii kiirelt pöörlema pannud. Mõelge – sünnitus käib ikka vanamoodi ja kui palju on muutunud kõik muu. Võrrelge: pangaoperatsioonid Internetis ja ähkimine sünnituslaual. Kui ilmaletulek käib vanamoodi, kas peab ilm siis nii uus olema?
Kõik ürgne, inimlik ja arukas lüpstakse vanemate tähelepanuta jäänud lastest nii välja, et mõnede täiskasvanud inimeste puhul tekib kahtlus kas nad on üldse kunagi lapsed olnud. Nii pimedad, ajupestud ja võltsid on nad. Seetõttu tahan ma ka ise oma lapsepõlve venitada. Ma tahan ise veel laps olla. Mängida ja lapsikusi teha. Mitte lapsi teha. Nii lihtne see ongi.
