Head seapüüdmist!
Andrus Kivirähk “Kalevipoeg”.
Lavastaja
Ain Prosa.
Kunstnik Toomas Hõrak.
Kostüümikunstnik Kersti
Varrak.
Osades Anti Reinthal, Andrus Vaarik, Marika Vaarik,
Hannes Prikk, Velvo Väli, Peeter Rästas, Tarvo
Sõmer, Heilo Aadla, Erik Ruus, Kersti Tombak ja Valdeko
Korkma.
Rakvere Teatri suveetendus Neeruti
Sadulamäel.
Etenduse aftekal rääkis Rakvere Teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe, et Andrus Kivirähk polnud esialgu “Kalevipoja” kirjutamisest just vaimustunud, punnis vastugi, kuid pärast umbes tunniajast Nokus istumist võttis ideest hüval meelel kinni.
Küsisin Andruselt, et miks ta siis algul ei tahtnud ja miks ta siis ikkagi nõusse jäi.
Andrus vastas, et sihuke suveteatri värk ei paku talle põhimõtteliselt pinget: “Tavaliselt on suveteater eelkõige vaatemängu peal väljas – pannakse mingi laev jõge mööda liikuma või palgatakse paartuhat statisti või kutsutakse massistseenidesse mängima ajateenijad sõjaväest. Põhiline, et kõik oleks hästi mastaapne. Üsna mõttetu minu meelest. Aga äkki tundus, et “Kalevipoega” võiks “Kilplaste” –looga miksida ja see tekitas minus juba huvi.”
Kreutzwaldi “Kalevipojas” olid Olevipoeg, Sulevipoeg ja Alevipoeg Kalevipojale lihtsalt sõbrad ja suhteliselt tagaplaanil olevad tegelased. Kivirähil esindavad need tüübid aga eesti rahvast kui kilplasi, kellega Kalevipojal (mängib Anti Reinthal) kui eestlaste kuningal ehk siis rahvajuhil pidevalt puid ja maid jagada tuleb. Anti Reinthali Kalevipoeg on tõsimeelne talupoeg oma maises asjalikkuses ja võimuihar taevani tõusvas raevus oma rahva vastu, kelles ta on pettunud. Kohati meenutab ta oma pettumuseaegadel küll ka Jeesus Kristust - pean silmas tema pöördumisi oma surnud isa kui teispoolse nõuandja ehk siis Jumala poole.
Kui Kalevipoeg läheb raudmeestega taplema, eelistavad kilplaspojad minna soolapõllule siga püüdma. “Head seapüüdmist!” soovib ta neile resigneerunult.
Olevipoega mängib Hannes Prikk, Sulevipoega Velvo Väli ja Alevipoega Peeter Rästas. Kivirähk ütles, et tema kirjutas nad kui kolme peaga loheks, ei teinud erilist vahet iseloomujoontel. Aga koos lavastaja Ain Prosaga on kolmikust igaüks leidnud tundemärgid, mida enda puhul rõhutada – ühele meeldib kuningat rohkem klatshida, teine on tema vastu mässulisem, kolmas noogutab rohkem teistele kaasa.
Lihtsameelsete Olevipoja, Sulevipoja ja Alevipoja vaimne juht ja suur eeskuju on etenduses pidevalt tembutav ja lõõtspilli tõmbav Tuuslar, keda mainitud noorte näitlejate kõrval kehastab keskmise põlve staar Andrus Vaarik. Tundus, et Vaarik on publiku lemmik, kuigi ka noored mängisid tohmaneid minu meelest väga hoogsalt ja ilmekalt.
Kivirähi Tuuslari maailmavaade on, et hästi palju lõbu peab olema. Vaariku mängitud läbulembelise peokuradina mõjuv Tuuslar propageerib sauna, õlut ja naljakaid mänge. Olevipoeg, Sulevipoeg ja Alevipoeg on sellistele peibutustele äärmiselt altid.
Kalevipoeg kui võimuesindaja üritab koostööprojekte ülejäänud rahvaga, aga need ei õnnestu, kuna rahvas ootab ainult hüvesid ning on üksnes naudingute ja meelelahutuse peal väljas. Lõpuks vihkab kumbki pool üksteist. Sellisena näitab Kivirähk oma uues näidendis konflikti põhjust võimu ja rahva vahel, viidates ohtralt ka olukorrale praeguses Eestis.
Teekonnal Peipsi tagant laudu toomast kimbutavad Kalevipoega sortsid (Heilo Aadla ja Kersti Tombak), kes käituvad nagu moodsad maanteröövlid. Rahvas peab aru, kui palju Kalevipoja uus hobune maksta võis ja kui palju tema ülalpidamiseks kulub.
Valgustatud monarh versus rumal, laisk ja klatshihimuline pööbel on selle teatritrüki põhiteema. Kivirähi versioonis Kalevipoeg ei tapnudki Soome sepa poega (Heilo Aadla). Jutud läksid liikvele, kuna pidevalt deliiriumis viibiv Soome sepp (Erik Ruus) oli harjunud oma ainukest poega nägema kahekordselt, aga Kalevipoja külaskäigu ajal saabus selgushetk ja nii-öelda teine poeg haihtus. Ka Kalevipoega ennast nägi Soome sepp kahekordselt – sellest läks lahti homojutt, et Kalevipoeg käis Soomes koos tundmatu noormehega. &nb sp;
Poliitilise pila kõrval kõrvetatakse täie rauaga ka Eesti süldist suvekultuuri. Jaurav Tuuslar levitab seisukohta, et suvel ei tohi üldse mõelda ega magada, sest siis peab lõbus olema kogu aeg. Nii et Kivirähi “Kalevipoeg” on küll suveteater, aga samas ka selle verine paroodia.
Kui Andrus Vaarik teises vaatuses naiste rahvariietes Saarepiigana laval kekutas, väites et pole naljakamat nalja naiseriietes mehest, siis üks naine publiku hulgas naeris selle peale nõrkemiseni. Aga kui Kalevipoeg selle nalja kui labase maha tegi, jäi naine kohkunult vait, tundes, et naeruvääristatud on teda ennast.
Kuid ega inimestel nüüd enda lolliks tegemist nii väga ka karta maksa. Tegu on ikkagi eluterve ja humoristliku etendusega, mille vaatamine looduskauni Neeruti mägede- ja metsaderohkel alal on lõõgastuseks kogu perele. Enne tüki algust läbib publik 1,5 kilomeetrise rahvusretke Virumaa maaliliste järvede vahel. Raja ääres saab asjatundjate juhendusel proovida ürgseid eesti asju – puid lõhkuda, heintesse hüpata ja laulda rahvalikke laule.
;
Kalevipojaga kimpus
Friedrich Reinhold Kreutzwald, Võru linnaarst, kirjutas rahvuseepose “Kalevipoeg” 1850-ndail aastail, pärast oma sõbra Faehlmanni surma, kes oli eeposega algust teinud. Mõni rahvaluuleteadlane on avaldanud arvamust, et parem, kui selle töö oleks ära teinud kirjanduslikumalt andekam Faehlmannile jäänud, aga teisest küljest oli Faehlmann ju ainult kirjanduslike väikevormide harrastaja, Kreutzwald aga fanaatiline töömees. Eepose eesmärk oli luua kaduvale rahvale monument, kujutada romantilises laadis tema kadunud suurust. Kreutzwald asjalik arst, aga mitte hull luuletaja Juhan Liiv, kes kirjutas, et “ükskord on Eesti riik”, Kreutzwaldil polnud selliseks sõgedaks optimismiks mingit põhjust.
Eeposed jaotatakse rahvaeeposteks, mis valdavalt rahvasuust maha kirjutatud ja kunsteeposteks, mis kirjaniku suletöö vili. Rahvuseepos on kirjatöö rahvusliku enesetunde tõstmiseks, see võib olla nii kunsteepos kui rahvuseepos. Lönnroti “Kalevala” on pigem rahvaeepos, “Kalevipoeg” jälle pigem kunsteepos. Loojad olid ka ebavõrdses olukorras: Lönnrotil oli võimalik Karjalast ehedaid eepilisi rahvalaule üles kirjutada, Kreutzwald leidis aga Kalevipoja kohta vaid proosa-ainest, mida pidi ise värsistama. Veel suurem häda oli, et rahvajutud rääkisid Kalevipojast kui loodushiiust, kelle käitumine oli sageli metsik ja ettearvamata. Kalevipoja künnivaod viitavad aga tõsiasjale, et temasse oli sugenenud kultuuriheerose jooni.
Niisiis seisis Kreutzwald ülimalt raske ülesande ees: koostada lünklikust ja vastuolulisest teabest ülistuslaul valgustatud legitiimsele monarhile ja rahvusliku vabadusvõitluse juhile.
Seepärast on sattunudki eeposse mõneti ebaloogilisi seiku ja laene, “Kalevala” Kullervo loost pärineb näiteks intsestlik Saarepiiga vägistamise episood. Kõige segasemaks jääb lõpplahendus. Kõigepealt lubatakse Kalevipojale paik paradiisis, aga lõpuks aheldatakse ta kättpidi kalju külge põrgu väravasse vanakurja valvama. On see mõni kangelase tasu? Kalevipojast põnevaid esseid kirjutanud Indiana ülikooli professor Felix Oinas arvab, et selle Prometheuse-saatuse tingis Kalevipoja rahvaluulest pärit metsakollilik iseloom, ta oli liialt metsik, et teda lahti jätta. Kreutzwald lahendas ränga dilemma edukalt: lõi kangelaseepose, aga ei vaikinud maha ka Kalevipoja loomuse pimedamat poolt ja tumedat, et mitte öelda metsakolli- minevikku.
Kalev Kesküla
